Fotografiska esimene, nn päriskodu asub Stockholmi kallastel punastest tellistest ajaloolises tööstushoones Södermalmi linnaosas, mis majutas varasemalt tööliklassi ja lõhnas aguli järele, kuid millest nüüdseks on kujunenud boheemluse ja alternatiivkultuuri häll ning eksklusiivne elamurajoon. Piirkonna selline saatus sarnaneb paljuski Põhja-Tallinna ja Telliskivi omale, kus avatakse Fotografiska uue filiaali uksed. Salto Arhitektuuribüroo projektide stardipunktiks on kohaspetsiifiline lähenemine – seega mis tegi antud juhul antud koha „spetsiifiliseks“ ?
Kesksel kohal on loomulikult olemasolev hoone ise, ümbritsev väga spetsiifiline ala ning muidugi Telliskivi kvartali üldisem visioon, mille toimimises saab iga üksik hoone osaleda või siis selle suhtes ignorantne olla. Antud juhul oli oluline vertikaalsuse aspekt, kus tellija eesmärk oli suure katuseterrassiga restoran, mis ideaalis tähendab ühe osa linnaväljaku liigutamist kuuenda korruse tasandile. Üritasime selle lahendada nii, et tegu oleks ka visuaalselt tänavaruumiga hoone katusel, mitte klassikalise katuseterrassiga.
Hoone ülaosa oli juba enne punastest tellistest, mille vahele olid kasvama asunud pisikesed puud. Nüüd on see pealtnäha samasugune, kuigi tegelikult vooderdatud. Kas uue kihi ümber ladumine oli tingitud praktilistest, esteetilistest või muudest kaalutlustest? Kuidas suhtute restauraatorite ja konservaatorite dilemmasse selle osas, kui palju on võimalik ajaloolise väärtusega lagunemisfaasis objekti puhul säilitada selle originaalset struktuuri või tekstuuri ja kui palju on vajalik seda lammutada või lappida?
Me üritame alati säilitada kõike, mis on ruumiliselt väärtuslik või selline, mida tänapäeval enam ei ehitataks. On äärmiselt oluline, et sellised tänapäevases mõistes ebaratsionaalsed kihistused säiliks. Antud juhul oli selleks kindlasti sisemine konstruktsioon. Püüdsime kõikjal luua võimalikult tugevat koosmõju ajaloolistest ja uutest betoontarinditest. Eriti intensiivselt väljendub see hoone keskses trepikojas. Punane tellis oli maja kaubamärk, pigem imidž kui sisuline ruumiline väärtus. Seega tundus loogiline mitte otsida mingit uut materjali, kuid polnud ka mingit põhjust, miks ei võiks hoonet sealjuures soojustada ja uue punase voodriga katta.
Fotokunstnik Peeter Laurits on kommenteeritud, et kui Eesti muuseumite senine näitusepraktika on mingil määral katnud kaasaegse foto eksperimentaalsemat spektrit, siis Fotografiska hakkab eelkõige näitama nii elavaid kui ka surnud klassikuid. Siit küsimus arhitektuurikunstnikule: kas Fotografiska projekt võimaldas eksperimenteerida või oli lahendus pigem samuti nö klassikaline? Kas võtate seda või mistahes muud enda projekteeritud hoonet kui eraldiseisvat kunstiteost?
Me usume, et arhitektuur on looming, mitte teenus, ja praegu toimuv mugav äriline liikumine teenuse suunas on tegelikult arhitektuuri marginaliseerumise põhjus. See ei tähenda, et see loominguline aspekt eeldaks alati meeletut visuaalset kunstiambitsiooni, vaid pigem võimalust läheneda igale objektile sisuliselt, katsetades julgelt paljusid erinevaid stsenaariumeid. Selles mõttes on Fotografiska hoone kindlasti eksperimentaalprojekt. Võib-olla kõige suurem ruumiline katsetus on hoone välistrepikoda, mis tegelikult on vajalik evakuatsiooniks ja mille praktiline ülesanne on säästa trepikoja arvelt ruumi hoone sisemuses, kuid mille me üritasime kavandada nii, et see võiks genereerida ka uusi põnevaid situatsioone ja muutuda alternatiivseks tänavaks maapinna ja katuserestorani vahel, läbides sealjuures kõiki korruseid. Kunagi ei saa olla kindel, kas see hakkab tööle või mitte, mil määral ja millal inimesed selle omaks võtavad ning kas see hakkab aktiveerima ka kitsast tänavalõiku piki raudtee-äärset aeda.
Me usume, et arhitektuur on looming, mitte teenus, ja praegu toimuv mugav äriline liikumine teenuse suunas on tegelikult arhitektuuri marginaliseerumise põhjus.
Salto värskeimaks konkursivõiduks on Pärnu Kunstihoone kavand, mis mahutab näitusepinnad, muusika- ja teatrisaalid, kohviku, kaupluse jms. Funktsionaalselt seega sarnane Fotografiskale, kuid nüüd saite selle luua nö nullist, tühjale kohale. Mille poolest need kogemused erinevad?
Kasvõi juba selle poolest, et üks on valmis ehitatud objekt, mis on läbinud pika ja paljusid osapooli sisaldava projekteerimisprotsessi ja teine on konkursitöö esialgne versioon, millega tegelik töö alles algab ja mis kindlasti selle käigus oluliselt muutub ja edasi areneb. Nii nagu on meil juhtunud varemgi: Balti Filmi- ja Meediakooli hoone oli konkursitöös valge ja nüüd on must, Eesti Maanteemuuseum suurenes kolmandiku võrra ja Viljandi Riigigümnaasium vastupidiselt kärbiti kolmandiku väiksemaks.
„Punane Maja — uus ööklubi, kus isegi poliitikud ja kultuuritegelased ei pelga keset töönädalat lipsu lõdvaks lasta“. Kolm aastat tagasi pealkirjastas üks seltskonnaväljaanne uudise ööklubi avamisest selles samas hoones, kus praegu asub Fotografiska Tallinn, just selliste sõnadega. Olete Saltos öelnud, et kontekstuaalse lähenemise eeldusena teadvustate ka projekteeritavas objektis viibijaid – seega keda näete oma vaimusilmas siin nüüd viibimas ja „lipsu lõdvaks laskmas“?
Tuleb tunnistada, et me nii elu24 rohujuure tasandile ei ürita hoonet projekteerides minna. Pigem huvitab meid hoone ja kogu kvartali üldisem logistika: mis trajektooridel toimub liikumine, kus tekivad kogunemiskohad, mis vaade mingitest konkreetsetest punktidest avaneb ning, millist emotsiooni ja tegutsemisotsuseid see inimestes võiks tekitada, milline on hoone ruumiline mõju ümbritsevale linnakeskkonnale.
Olete loonud ka isik- ning grupinäituste kujundusi. Millise (foto)kunstniku loomingut sooviksite ise Fotografiska ruumides näha või kelle näitust kujundada? Kas ja kes on lemmikud kodu- ja välismaal?
Meist keegi ei ole otseselt fotokunsti spetsialist, seega meile sobib, et saame joonduda Fotografiska poolt tehtud valikutest. Loodame, et need ühiskonna survel liialt ei kommertsialiseeru ja on piisavalt valdkonna piire nihutavad.
/—/
Jimmy Nelsoni koloriitsed hiigelkaadrid põlisrahvastest maailma eri servadest vs Pentti Sammallahti miniatuursed analoogfotod nõukogude liidu äärealadelt. Anja Niemi värvikas lavastus rolliväsimusest vs Anna-Stina Treumundi must-valge uurimus rollisobimatusest.
Fotografiska Tallinna avanäituste tehnilised näitajad on mitmekülgsed ning teemad omavahel loomulikus dialoogis. Kas see sätiti teadlikult nii või kujunes iseenesest? „Kui aus olla, siis nii seda kui teist,“ selgitab siinse filiaali üks initsiaatoritest, näituste juht Maarja Loorents. Kui ta peaks valima, kas elada ise Anja Niemi lavastatud luksuslikus kõrbemajas või Jimmy Nelsoni poolt pildile püütud jurtas keset tundrat, seisaks ta raske otsuse ees. „Mulle meeldib Anja Niemi minimalistlik stiil, aga kahtlemata tahaksin ka jurta-elu kogeda.“ Fotografiska ruum sellisteks kogemusteks võimaluse annab, vähemalt vaimusilmas.
