LUIGI CILLO ja EVALD OKAS “KAKS ITAALIAT”

EVALD OKAS  sündis Tallinnas 1915. aastal. Kahe ilmasõja vahel kunstnik õppis  Riigi Kunsttööstuskoolis   ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Alates 1944.aastast töötas ta Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 professorina ja alates 1993 emeriitprofessorina.
Evald Okas tõestas end uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate monumentaalmaalis. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes teostes, stseenides teatri- ja muusikalavadelt, arhitektuuri-, tööstus- ja linnavaadetes. Ta oli rahvusooperi „Estonia“ laemaali juhtivatest autoritest.
Evald Okas tõi eesti maali ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse naisest kui isiksusest, kujutades nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte kodumaalt. Sel alal võiks Evald Okast võrrelda eesti maalikunstis eelkõige Ado Vabbega. Evald Okas rikastas tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid värvilahendusi.

Evald Okas osales eesti kunstiajaloos enam kui 60 aastat.
Ta oli Nõukogude ajal  üks neist vähestest eesti kunstnikest, kelle looming sündis  reisielamuste eksootikast, sai energiat teistegi  rahvaste kultuuripärandist .  Nõukogude Kunstiakadeemia liikmena õnnestus Evald Okasel  töötada ja luua Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Kreekas, Jaapanis, Indias, USA-s, Kanadas.
Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning renessanslikku uudishimu eksperimenteerida, otsida, avastada uusi perspektiive.  Naismodellide krokiidel on tema pliiatsit, sütt ja pintslit  võrreldud Picasso omadega. Tänaseks on muutunud kättesaamatuks rariteediks Evald Okase kuivnõelasari “Reisimuljeid Itaaliast” (1961), sari “Pariis” (1962) pluss Jaapani-reisi ofordid ning õlimaalid aastatest 1963 -65.
Evald Okas ja Vive Tolli olid esimesed eesti kunstnikud, kellel õnnestus esineda Veneetsia Biennaalil juba 1960. aastatel. Evald Okase teoseid leidub nii Eesti kui paljude  maailma kunstimuuseumide kogudes. Ta oli Firenze ja Vene kunstiakadeemia auliige.
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab nautida Evald Okase teoseid tema suurest armastusest – Itaaliast –  ning ka kunstniku kodumaal maalitud mööblit.

LUIGI CILLO sündis 1920. aastal Tartu-suuruses linnas Trevisos, mis asub Veneetsia laguuni ja Alpide vahelisel lauskmaal. Cillo  oli erakordselt mitmekülgne kunstnik. Ta lõpetas Veneetsia Kunstiakadeemia ja  osales enam kui kahesajal näitusel üle maailma.  Esimene tähtsaim ülesastumine toimus 1943. aastal Triestes peetud sõdurkunstnike ja -käsitööliste näitusel, kus ta võitis oma teostega esikoha.
Aastatel 1948, 1950, 1966 ja 1970 esiness Luigi Cillo Veneetsia biennaalil.
1951. aastal esindas Cillo Itaaliat Brasiilias São Paolo kaasaegse kunsti muuseumi esimesel biennaalil maaliga „Vittorio Veneto maastik“.1954. aastal võitis Cillo Sao Paolo biennaalil skulptuurikonkursi. See oli prestiižne tunnustus, millele järgnes pakkumine dekoreerida Cinema Vittoria aatrium. Seejärel sündis freskode sari Matriz Velha kirikus, mis on São Caetano do Suli üks kuulsamaid pühakodasid, ehitatud esimeste Veneto emigrantide poolt Brasiilias.
Pärast neid saavutusi  naases Cillo kodumaale ning pühendus keraamikale, klaasist kompositsioonidele ja klaastaldrikutele. Cillo osales olulistel kunstkäsitöö näitustel Itaalias ja välismaal: Melbourne’is, Bordeaux’s, Monacos, Kölnis, Düsseldorfis.

Luigi Cillo pühendas suure osa oma loomingulisest palangust ja sisemistest otsingutest terrakotale. Terrakotas, keraamikas, pronksis,  betoonis, freskos, temperas, akvarellis, õlimaalis ‒ paljudes erinevate tehnikates ja materjalides lõi Luigi Cillo oma  igavikulist maailma.
Ja ehkki kunstniku loometeel tuli ette ka pause ‒ olgu siis tahtlikke või mitte ‒ leidis Maestro alati endas jõudu ja vaimuväge, et reageerida, tegutseda,  sest  suur kunst sünnib  läbi sügava ning tõelise kire.

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab näha valikut Cillo postimpressionistlikest maalidest,  kus naisaktid ning Itaalia loodusmotiivid sulavad harmoonilisse värvidemängu. Eriti meisterlik on tema lõuend „Omaggio a Monet“ (Pühendatud Claude Monet’le), kus Cillo ületab isegi kuulsa prantslase pilvede peegeldusi  tumedas vetevoos.

Luigi Cillo teosed Pärnus toimuval näitusel on pärit Maurilio Ceschini erakollektsioonist.
Evald Okase teosed aga Evald Okase Muuseumi ja Uue Kunsti Muuseumi kogudest. Näituse black-boxis mängib Mark Soosaare videofilm „Illuminatsioonid“ Veneetsia Biennaalilt 2011.aastal, mil tähistati Itaalia taasühendamise 150. aastapäeva.  Sardiinia kuningas Vittorio Emanuele II  kuulutas end kogu Itaalia kuningaks 1861. aasta kevadel ning koondas oma trooni alla Appenniini poolsaare väikeriigid.

Väljapaneku kujundas Evald Okase tütretütar Mara Koppel.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Pärnu Linnavalitsus.