Mis eristab EKKMi teistest Tallinna galeriidest või näitusesaalidest?
Esmane erinevus seisnebki ehk EKKMi saamisloos ja selle isetekkelisuses, saades alguse millalgi 2006. aasta lõpu ja 2007. aasta alguse vahemikus – ehk vahemikus, mil kasutuseta hoone Linnahalli kõrval skvotiti. Esialgu küll stuudioruumi mõttega skvotitud pinnast kujunes mõne kuu jooksul hoopis näituseasutus ja senini tühjana seisnud Tallinna Soojuselektrijaama abihoone ruumides toimus EKKMi egiidi all esimene näitus “Töö Toidab” juba 2007. aasta mais.
Dénes Farkase foto arvatavast esimesest visiidist mahajäätud hoonesse, millest on kujunes EKKM
Teine erisus seisneb ehk selles, et EKKM on siiski esmalt loodud valdkonnale endale ja alles selle järgi tuleb mängu publik. Kuna me pole stabiilselt rahastatud, olgugi et oleme avalikult rahastatud, oleme me vabamad ka n-ö avalikkust teenindavast funktsioonist ning võime oma tegevuse üle ise otsustada, vastutades oma tegevuses pigem enda ja valdkonna, mitte niivõrd rahastajate või publiku ees. Sellest perspektiivist võib EKKMi näha ka teatava valdkondliku tugistruktuurina, mis on lisaks näitusetegevusele valdkonnale toeks ka jooksvalt muudes olukordades.
EKKMi eesmärk, hoolimata nimest, ei ole kunagi olnud saada tavaliseks kunstimuuseumiks, vaid pigem jääda mängulisemaks paindlikuks platvormiks kaasaegsele kunstile.
Seda mõttelaadi “toetab” ka stabiilse rahastuse ja üldisema tuleviku puudumine, mis muudab meid muidugi välistest teguritest sõltuvamaks. EKKMi maja kuulub linnale, kuid pikemaajalist kokkulepet meil ei ole – see kõik sunnib meid olema paindlikumad ja muutustele vastuvõtlikumad.
Ning veel ühe, kuid kindlasti mitte viimase erinevusena, mis jällegi käib üldjuhul suuremate näituseasutuste kohta, ei küsi EKKM publikult piletiraha hoides seeläbi meie ruumid osana laiemast avalikust ruumist – ruumist, mida Tallinnas on niikuinii liiga vähe, sest üldjuhul on piletita “avalikud” ruumid kommertspinnad.
Näituse Pilvepurustajad avamine EKKMis. Foto: Helen Melesk
Kuidas valite näituseid, mida EKKMis publiku ette jõuavad?
EKKM on ise projekte algatav ja produtseeriv asutus. See tähendab, et me suuresti kutsume ise ellu meie majas toimuvad näitused ning projektide ettepanekuid väljastpoolt me üldjuhul vastu ei võta. Valmis projektipakkumiste asemel valime pigem kuraatoreid või kunstnikke – neid, kellega oleks meie jaoks tulemuslik ja ka huvitav koostööd teha, kes tegelevad teemade või suundadega mis on jäänud laiemalt kajastamata või vajavad suuremat kõlapinda. Valikut tehes pakume me n-ö carte blanche võimalust EKKMiga koostööks, et projekt hakkab sisuliselt arenema alles pärast “valikut”.
Ettepanekuid projektide ellu viimiseks teeme tavaliselt vähemalt aasta enne nende toimumist, et tegijad saaksid asjasse pühenduda ja neil oleks veidi mänguruumi. Valituks osutunud kuraatorid või kunstnikud on sel ajal justkui ajutiseks osaks EKKMi tiimist ja projektid hakkavad üldjuhul ilmet võtma meiega dialoogis. Meile on oluline pakkuda vajaliku tugistruktuuri, nii ressursi hankimise, paberimajanduse kui ka üldisemalt kontaktide jms osas, et tegijad saaksid keskenduda loometööle.
Sellest lähtuvalt on meil muidugi rohkem koostöid kuraatoritega, sest kunstnike isikunäituste ellu kutsumiseks on kohalikus plaanis keerulisem leida rahastust, eriti just eesti kunstnike puhul. Seetõttu oleme seni teinud suuremaid isikunäitusi vaid korra kahe aasta jooksul. Rahvusvaheliste kuraatorinäituste puhul on võimalik kaasata täiendavaid vahendeid välisriikidest, mistõttu oleme neid viimasel ajal ka rohkem korraldanud
EKKM on hooajaline muuseum, avatud kevadest sügiseni. Kas plaanite muutuda ka aastaringselt toimivaks kunstisaaliks?
EKKMis pole kunagi tehtud põhjalikke renoveerimistöid, kuid samas iga näitus on midagi ka maja üldilmele ja -oludele juurde andnud. EKKMi hoone tänane seis on sisuliselt viimase 12 aasta näitusetegevuse tulem. Aastaringne avatud olek on kindlasti mõttes olnud, kuid lisaks kütteküsimustele on muidki komplikatsioone. Ning nagu öeldud, on EKKMi tulevik ebaselge, seega väga pikaajalisi plaane me kahjuks teha ei saa.
Oleme viimastel aastatel olnud avatud aprillist detsembrini, talvekuudel on maja alumisel korrusel laiendatult tegutsenud EKKMi kohvik. Ülemised korrused on tavaliselt selle off-seasoni ajal tühjad ja kütmata. Siiski, möödunud talvel proovisime õnnestunult esimest korda tervet hoonet soojana hoida, ning Sigrid Viir sai oma stuudio juba detsembris sisse kolitud, et valmistada ette nüüd aprillis toimunud näitust “Võltspuhkaja”. Sarnaselt kavatseme ka tulevikus ülemised korrused talveperioodiks potentsiaalsete stuudiopindadena EKKMi tulevase hooajaga seotud kunstnikele kasutada anda.
Kuigi näitustegevust meil majas talvel ei toimu, ei tähenda see, et me talvel tööd ei tee – just siis toimub kogu ülejäänud aasta ettevalmistus ja lõppenud hooaja kokkuvõtted ning aruandlused. EKKMi püsikollektiivis on igapäevaselt toimetamas 2,5 inimest – kaks direktorit ja 0,5 kuraator-projektijuhti – st. mina ise, Johannes Säre ja Laura Toots.
Väiksele tiimile iseloomulikult tegelevad kõik kõigega ning oleme iga näituse puhul ka ise täiel määral nö käed küljes.
Näiteks hooaega alustanud Sigrid Viiri näituse „Võltspuhkaja“ panime suuresti üles oma vahendite, oskuste ja (vaba)ajaga. Jooksvalt on näituste tegemisse kaasatud muidugi ka laiendatud seltskond kunstnike ja abikäsi nagu Dénes Farkas, Villem Säre, Mihkel Säre, Hans-Otto Ojaste, Henri Eek, Taavi Suisalu, jne.
EKA Foto 20 Klubi EKKMi kohvikus 2018. Foto: Martin Buschmann
Millised on selle hooaja kõige olulisemad näitused EKKMis, mida tasuks kindlasti vaatama tulla?
Loomulikult soovitan kõike vaadata, sest hooaeg tervikuna on meie jaoks oluline “projekt”. Igal aastal toome välja neli eelduste kohaselt võrdsel tasemel mahukamat projekti. Juuli keskel avame Andres Härmi kureeritud esseenäituse “XENOS”, mis vaatleb võõrust ja suhet nii välise kui sisemise „võõraga“. Septembris on üleval Tallinna Fotokuu 2019 avanäitus, “Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse“, mis lähtub praegusest keskkonnaproblemaatikast. Näituse kuraator on Belgia päritolu Berliinis elav ja töötav Heidit Ballet.
Näitusehooaja lõpetab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ühis-kuraatoriprojekt tööpealkirjaga “Tunnel”, mis uurib, kuidas saaksime ühiskonnana paremini toimida, võttes arvesse nii individualistlikku mõtteviisi ummikseisu ning populistliku rahvusluse tõusu. Osa novembris avatavast näitusest jõuab ka linnaruumi, seega tasub sügisel olla tähelepanelik. Lisaks on sel aastal tulemas väiksemahulisemaid ettevõtmisi ja plaanis on paar välisnäitust uue aasta algul. 2020. aasta näitusehooaeg jääb hetkel veel saladuseks.
____
Alates 2007. aastast on EKKM produtseerinud näituseid ning kogunud kunsti ning 2010. aastast funktsioneerinud regulaarse neljanäituselise hooajaga aprillist detsembrini. 2011. aastal asutas EKKM Köler Prize’i nimelise kaasaegse kunsti preemia, millega kaasneb ka nominentide näitus. 2013. aastal avas EKKMi esisel uksed Lugemiku raamatupood ning nende kõrval võttis koha sisse kunsti- ja näituseproduktsiooni ettevõte Valge Kuup. 2014. aastast tegutseb EKKMi läheduses tudengigalerii ISFAG (Installatsiooni- ja Skulptuuri osakonna ning Fotograafia osakonna Autonoomne Galerii) ning 2015. aastast võtab EKKMi külastajaid vastu projektiruumilik EKKMi Kohvik.
