fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Sel aastal toimus ühtekokku 18 tavapärast kunstioksjonit, lisaks ka kaks heategevuslikku oksjonit – Kogo galerii heategevuslik oksjon ja kampaania "Kogume Kogos” ning Vernissage kunstigalerii heategevuslik oksjon Äripäeva TOP100 galal. Selline kõrge oksjonite arv annab märku iseäranis aktiivsest elust kunstiturul, kuid mitte ainult – ka mitmetest uuendustest oksjonipidamises. Viimase all võib mõista just erinevaid platvorme, mis pakuvad konkurentsi staažikatele oksjonimajadele. Uued oksjoniplatvormid ja värske maailmavaatega kunstivahendajad on jõudsalt edendamas kunstiturgu ning tõestamas, et kunstioksjon on avatud uutele tulijatele, kellelt ei eeldata valdkonna tundmist, ning et oksjonitel osalemine on muutumas kättesaadavamaks.

Põhjalik analüüs 2021. aasta oksjonitulemuste avalikest andmetest iseloomustas nii mõndagi:

  • Kaasaegsed kunstioksjonid meelitasid kohale uusi ja esmakordseid ostjaid. Oksjonitel osales rekordarv pakkujaid/registreerijaid;
  • Värsked oksjonite platvormid teevad ära suure töö kunstituru avatuks muutumisel sõbralike alghindade ja professionaalse, kuid lihtsa korraldusega;
  • “Osta noort kunsti” esimese oksjoni tulu jõudis vanema klassika oksjoni tulule järele;
  • Sündis taaskord mitmeid rekordeid, kuigi see on jätkuv trend kunstiturul.

Kui aga vaadata, mida müüdi sel aastal oksjonitel, siis kiire pilk müüdud teostele kinnitab, et endiselt vahendatakse kunstioksjonite kaudu valdavalt, nagu oksjonimajad ise neid oksjone nimetavad, vanema kunsti klassikat (umbes 853 tööd 1285st kõikidest oksjonitel esitletud töödest). Numbritesse ümber pannes on klassika endiselt suurima kogutuluga – 5,7 miljoni euro suurusest kogutulust on umbes 3,7 miljoni euro eest müüdud vanemat kunstiklassikat. Kogutulu jaotub üldiselt kahe sesoonse aja vahel ehk kevadoksjonid (ligi 2,5 miljonit eurot) ning sügisoksjonid (ligi 3,2 miljonit eurot).

Oksjon

Teoseid

Kunstnikke

Müüdud, tk

Tulu, eur

Mediaanhind, eur

Min, eur

Max, eur

KEVAD KOKKU

574

202

489

2 494 816

3 300

55

58 000

SÜGIS KOKKU

711

75

658

3 162 198.7

3 000

77.7

91 000

Küll aga pole kogutulu ainus näitaja, mis selgitab turutrende. Huvitava tähelepanekuna tuleb mainida, et vanema klassika ja moodsa kunsti (selle perioodi kunsti alla liidavad oksjonimajad kunstnikke, kes tulid kunstiareenile umbes 1970ndatel ja 80ndatel) mediaanhinnad on üsna tasavägised, mis lubab arvata, et ostjatele pakub üha enam huvi n-ö sõjajärgsel ajal loodud kunst. See võib tuleneda ka sellest, et turul lihtsalt on vanemat klassikat aina vähem liikumas ja aina kõrgemate hindadega, mistõttu seatakse pilgud uuema klassika poole, mis on hetkel veel kättesaadavam.

Turg on aktiivne, oksjonite läbimüümine tavaline

Oksjonimajad ja -korraldajad teatavad üksmeelselt, et kunstiturg on aktiivne ja nõudlus on suur. Oksjonitelt müüakse rekordarv teoseid ning pole enam ebatavaline, kui kogu oksjon läbi müüakse ja seda tihti rekordiliste hindadega. Nii müüsid kevadel kogu oksjoni läbi nii Haus Galerii kaasaegse kunsti klassika oksjon kui ka Vernissage kunstigalerii kevadoksjon. Kui muidu loetakse edukaks oksjonit, kus ⅓ teostest jääb müümata, siis praeguseks on kätte jõudnud olukord, kus reeglina müüakse ligi 80% ulatuses töid kataloogist; tihti kerkib protsent veelgi pärast ametlikku oksjoni lõppu, kuid siiski sama kuupäeva sees sõlmitud tehingute võrra. Selline on oksjonimajade hea tava läbimüügi arvestamisel.

Kaasaegse kunsti oksjonitel on olukord sarnane. “Tartu noore kunsti” oksjonil müüdi kevadel 71st tööst 66; “Tartu kunstioksjonil” 50st 40; “Osta noort kunsti” oksjonil 69st 66. Nende kaasaegsete oksjonite kogutulu jääb 70 000 ja 90 000 euro vahemikku, mediaanhinnaga umbes 750 eurot teose eest.

Üksikute tööde mittemüümine võib olla põhjustatud liiga kõrgest alghinnast, mis ei innusta huvitatut alustama oksjonil paratamatult esinevat emotsionaalset pakkumismängu.

Haus Galerii kevadoksjonite järgselt hindab galerii omanik ja kuraator Piia Ausman Postimehe artiklis, et oli koguni 50% täiesti uusi ostjaid, kes ostsid neilt esimest korda. Nende profiil on Ausmani hinnanguil väga erinev. “On suuremaid kogujaid, on emotsionaalseid ostjaid… On ka selliseid kogujaid, kes on kogunud pikema perioodi jooksul ja ostavad ratsionaalsemalt. Aga uusi, emotsionaalseid ostjaid oli ka, kes lihtsalt ostavad, kui neile midagi meeldib.”

Kunstituru uuendajad

Avatud ja sõbraliku kunstivahendaja platvormiga on hästi hakkama saanud arvestava varasema kunstituru kogemusega Reigo Kuivjõgi. Tema Tallinnas läbiviidud “Osta noort kunsti” oksjoni sisekliima oli mõnus, oksjonipidaja meeldiva rütmi ja olekuga, tehnilised lahendused töötasid sujuvalt. Tundub, et oksjoni üheks tugevuseks on “Osta.ee” töökindel platvorm, mida on lihtne kasutada ka algajal ostjal või lihtsalt huvilisel. See annab ka suurepärase võimaluse töödega mugavalt ja efektiivselt tutvuda enne oksjoni avapäeva, ning juba alustada pakkumistega (neid ka hõlpsalt automatiseerida), aga ka võimalust küsida oksjonipidajalt teoste kohta täpsustavaid lisaküsimusi. Oksjonite kolimine hübriidvormi on suur koroonapandeemia teene, isegi kui see tendents leidid aset ka enne kriisi. See lüke on muutnud kunstioksjoneid avatumaks noortele ja uutele kogujatele, aga miks ka mitte juba olemasolevatele kogujatele, kes saavad veelgi lihtsamalt turuga kursis olla ja kunsti soetada.

Teise uuendajana jäi silma Kogo galerii heategevuslik kunstioksjon “Kogume Kogos”, millega sooviti koguda justkui ühisrahastusena raha suuremate eelseisvate projektide jaoks. Sellega kaasnev missiooni- ja kuuluvustunne on efektiivne käivitav jõud olemasolevatele ostjatele, aga ka kunsti hindavale sihtgrupile, kes on mõelnud kunsti osta või valdkonda panustada. Kogo ise soovib selliste kampaaniatega jõuda uute kogujateni, keda võiks käivida kuulumissoov, kogukonnatunne, aga ka kunsti nautimine, isegi siis kui puuduvad valdkonnaalased teadmised või vastav ringkond. Ainsa galeriina katsetab Kogo ka Patreon keskkonnas omale lojaalse panustamishuvilise kogukonna loomist. Mujalt maailmast on võtta mitmeid näiteid, kuidas selline muster ja taktika väga hästi toimib. Meenub näiteks The Purple Palace’i nimelise noore, äsja Pariisis kunstikooli lõpetanud kunstniku Patreon konto ja YouTube kanal , mille sissetulekud võimaldavad tal olla iseseisev professionaalne kunstnik. Lisaks Ühendriikides edukalt toimiv Masterworksi ühisomandi strateegia. Näiteid on palju. Ja nagu kogemus näitab, siis küsimus pole mitte selles, kas sellised praktikad ka Eestis kanda kinnitavad, küsimus on pigem, millal see juhtub.

Teatavasti jõuavad mujal maailmas aset leidvad sündmused kunstis väikese hilinemisega ka Eesti turuni.

Infonälg ja -sulg (kunstiindeksi ajutine ligipääsmatus) on halb turu avatusele ja uute huviliste ligi meelitamisele, kes pole turu olukorraga kursis ega teagi, kust alustada või mis on mõistlik hind teatud teose eest, mis talle silma on jäänud. Suure tõenäosusega noor alustav kunstiostuhuviline ei pöördu esmajoones galeriide ja oksjonimajade poole, mistõttu on vaja avatut lähenemist. Nagu näitab ka toimunud oksjonite statistika, siis 18st toimunud oksjonist on vaid 3 nimetatud kui moodsat ning kaasaegset kunsti koondavad oksjonid ning 3 tutvustavad end kui noorte ja alles alustavate kunstnike töid esitlevate oksjonitena. Info kättesaadavus, tasuta näitusekülastused galeriides, oksjonite osalustasude langetamine või interneti teel tasuta jälgimine on lihtsad ja elementaarsed lahendused uute osalejate kaasamisele ja igihaljale Eesti kunstituru liiga väikeseks olevale probleemile, mille koosmõju toob kaasa avatud kunstituru igale uudishimulikule.

Kunstikeskkonna NOAR eestvedaja Andra Orni sõnul ei saa kunstioksjoneid pidada kunstituru hinnaparameetriks, kuid kindlasti peegeldavad oksjonitulemused mingeid tendentse. “Eriti huvitav on jälgida kaasaegse kunsti valdkonda, kus hinnad on ettearvamatumad kui vanemal klassikal. Oksjoni korraldajate sõnul tegid ligi 50% tulust uued ostjad, kes ei ole niivõrd kursis kunstimaastikuga ning on pigem emotsionaalsed ostjad, mis võib mõnevõrra moonutada kogu kunstimaastikku. Loodetavasti suur huvi kunstioksjonite vastu toob laiemalt uut publikut kunstimaastikule ning saadakse aru, et meil on väga palju häid galeriisid, kes tegelevad igapäevaselt kaasaegse kunstiga.” Ta lisas, et Eesti kaasaegse kunsti maastik on väga huvitav ja avatud kõigile, ja sellel saab silma peal hoida, mitte ainult paar korda aastas oksjonite kaudu. “Näituste külastamine võiks muutuda sama tavapäraseks perega ajaveetmise vormiks kui see on vanas Euroopas või Skandinaavia maades ja just näitustel saab parema ülevaate kunstniku loomingust,” lisab Orn.

Kaasaegse kunsti oksjon versus vanema kunsti klassika oksjon 

Siiani teenib vanema kunsti klassika oksjon suuremat tulu nii oksjonimajadele ja nende müüjatele kui ka kunstnikele, võrreldes kaasaegse kunsti tuluga. Viimase puhul on märgata selget trendi, kus madalam alghind meelitab kohale huvilisi ja nii erinevate pakkujate hulk kui ka pakkumiste arv on tunduvalt suurem. Suurem konkurents aga toob kaasa soovitud emotsioonide mängu, kus tihti lõpuduellis hind üles kruvitakse. Heaks näiteks on “Tartu Kunstioksjon”, kus oksjoni hinnarekordi tegi Imat Suumann, kelle “Võrniku liin” läks 1500 eurose alghinna juures peale tõelist lahingut uuele omanikule hinnaga 6350 eurot, mis on ka kunstniku seniseks oksjonirekordiks.

Imat Suumann. Võrniku liin. 2021. Õli lõuendil. 70 x 80 cm. Alghind: 1500 eur, haamrihind: 6350 eur.

Vanema kunsti puhul jääb tihedamini töid müümata, isegi kui endiselt on vanema kunsti osas huvi suur. Siin võib spekuleerida nii liialt kõrge alghinna üle, kui ka puhtalt juhuse üle, kus lihtsalt on tavapäraste ja regulaarsete kogujate pilgud pööratud pigem konkureerivatele teostele. Seda illustreerib näiteks seegi, et kui esmalt peetakse teose tõmbeteguriks autorit, siis tihti leiab üllatajaid oksjonitelt, kus jäävad müümata muidu suurteks haruldusteks tembeldatud Ülo Sooster, Olev Subbi, Nikolai Triik. Samas eksisteerivad ka kunstnikud, kelle teosed alati ja tihti ka ootuspäraselt ostja leiavad, nagu näiteks Konrad Mägi, Eduard Wiiralt, Tiit Pääsuke.

Nii vanema kui ka kaasaegsema kunsti oksjonitel domineerivad selgelt maalitehnikas teosed. Samas leidub ka väheseid eksperimentaalsemaid meediume ja tulemusi, mis ei toonud endaga kaasa suuremat huvi ega pakkumist. Ilmselt peituvad selle taga ostjate ootused, kui soovitakse eelkõige osta teoseid oma tööalaste- või isiklike ruumide seintele sobitamiseks, kus need peavad mõistagi sobituma olemasoleva interjööriga.

Müüdud said ka mõned skulptuurid ja büstid: Kaljo Põllu skulpturaalne teos “Helisemine” (1972) haamrihinnaga 3200 eurot ja Juhan Raudsepa kipskuju “Kükitav naisakt” (1935) alghinnaga müüdud 1500 euro eest, mõlemad Vernissage kunstigalerii sügisoksjonil. “Tartu kunstioksjon” jäi silma eksperimenteerijatega nagu Dagmar Martin glasuuritud savi objekti “Sissevaade” (2019) väga pilkupüüdev õõnesvorm alghinnaga 180 eurot; Urmo Teekivi pronksist ja terasest “Ruska” (2019) oma lihtsuse ja samas jõulise sümboliga, mis oli oksjonil alghinnaga 100 eurot.

Detail: Kaljo Põllu. Helisemine. 1972. Puit, metall. 94,4 x 29,9 x 20 cm. Alghind: 3000 eur, haamrihind: 3200 eur.

Just kaasaegse kunsti oksjonid nagu “Tartu noore kunsti oksjon”, “Tartu Kunstioksjon” ja “Osta noort kunsti” oksjon olid aga kõige suuremad üllatajad just haamrihindade poolest. Positiivse üllatusena selgus, et “Osta noort kunsti” oksjoni avalikel andmetel põhinev müügitulu kogusummas 90 748,7 eurot on järele jõudnud vanema klassika müügituluni, sest näiteks E-kunstisalongi kevadoksjoni müügitulu oli 133 600 eurot. E-kunstisalongi kevadine oksjonivalik jäi silma ka vanema klassika sekka toodud kahe noore kunstnikuga – Agnes Veinberg ja Mirjam Hinn, kelle teosed samuti uued omanikud leidsid.

Rekordite aasta

Tänavustel oksjonitel sündisid ootuspäraselt mitmed rekordid. Kevadel teatas Haus Galerii kogukäive rekordist, mis ulatus üle miljoni euro. Lisaks ka rekordilised läbimüügid oksjonitel, kus praktiliselt kõik pakutav leiab ostja. Allee Galerii teatas oma veebioksjonile registreerinute rekordarvust, mis oli üle 200 osaleja ning lisas, et nende laoseis on rekordmadal, sest nõudlus on suur. Kalleim sel aastal Eestis müüdud kunstiteos müüdi 91 000 euroga Vernissage kunstigaleriis, milleks oli Villem Ormissoni maal “Linnamotiiv” (1927), mis on ühtlasi ka seni kõige kõrgema hinnaga müüdud Ormissoni teos. Kunstigalerii lisas järelkajas, et rekordeid oli teisigi, nagu näiteks Kaljo Põllu teosed, mis tegid samuti hinnarekordeid. Sarnasest rekordite lainest said osa ka teised Eesti oksjonimajad. Siinkohal ei saa kindlasti mainimata jätta Stockholmi oksjonimajas Bukowskis tänavu müüdud Konrad Mäe “Roma” ja ühe nimetu teose rekordhindasid, mis oleksid asunud troonima Eesti kunstituru hinnarekordite esikümmet, kui tööd oleksid müüdud Eestis. Konrad Mäe “Roma” haamrihind küündis 300 000 euroni ja nimetu teose, mis loodud samal perioodil, haamrihind küündis veidi üle 230 000 euro.

Villem Ormisson. Linnamotiiv. 1927. Õli, lõuend. 54.3 x 65.6 cm. Alghind: 69 000 eur, haamrihind: 91 000 eur.

2021 oksjonimüükide esikümme:

  1. Villem Ormisson “Linnamotiiv” (1927), alghind 69 000 eur, haamrihind 91 000 eur. Vernissage sügisoksjon
  2. Aleksander Kulkoff “Puhkus rohelisuses” (1930ndad), müüdud alghinnaga 59 000 eur, sh ka sama alghinnaga Olev Subbi töö, mida ei müüdud. Allee Galerii vanema kunsti sügisoksjon
  3. Evald Okas “Vana kalur” (1955), alghind 38 000 eur, haamrihind 58 000 eur. Haus Galerii vanema kunsti klassika kevadoksjon
  4. Oskar Hoffmann “Eesti talupoeg vankri ja varsaga teel” (u 1877–1880), müüdud alghinnaga 49 000 eur. Allee Galerii kevadoksjon
  5. Konrad Mägi “Lõuna-Eesti maastik” (1915–1917), alghind 48 000 eur, haamrihind 48 500 eur. Vaal Galerii kevadoksjon
  6. Tiit Pääsuke “Vaade aknasse” (1975), alghind 25 000 eur, haamrihind 45 000 eur. Haus Galerii moodsa kunsti klassika kevadoksjon
  7. Aili Vint “Õhtune järv” (1977), alghind 25 000 eur, haamrihind 44 000 eur. Vernissage kevadoksjon
  8. Olev Subbi “Väga punane lill” (1970), alghind 3500 eur, haamrihind 35 500 eur. Haus Galerii moodsa kunsti klassika kevadoksjon
  9. Jüri Arrak “Libarändur” (1989), alghind 7800 eur, haamrihind 33 400 eur. Allee Galerii kevadoksjon
  10. Peeter Mudist “Suvel” (1975), alghind 12 000 eur, haamrihind, 33 000 eur. Haus Galerii moodsa kunsti klassika kevadoksjon.

Trendid ja suunad läbi asjatundjate silmade

Alatest aastast 1997 kunstioksjoneid läbi viiv galerist, kuraator ja Haus Galerii omanik Piia Ausman hindab oksjonite kokkuvõtetes ja sissejuhatavates tekstides, et 1980.–90. aastate kunst, eriti veel minimalistlik graafika, on meie kunstituru trend. Kogenud oksjonipidaja hinnang aga ennustab edasist ja pikka edu ka neile teostele (olgu siis vanemad või kaasaegsed), mille väärtuses saab kindel olla.

Mõnevõrra subjektiivselt võib öelda, et domineerivad pigem emotsionaalsed ostud ehk soov paigutada valitud kunstiteos kodustesse interjööridesse – üldjuhul helged ja positiivsed pildid lähevad mitmekordse hinnaga.

Veel üks mikrotendents võiks olla naisakt; naisaktidega teoste hinnad mitmekordistusid peaaegu alati. Lisaks abstraktsed, kuid ekspressiivsed suuremõõtmelised maalid olid populaarsed.

Peamiselt noorele kunstile (“Tartu noore kunsti” oksjon hindab oma kriteeriumite järgi nooreks kunstnikuks kuni 40-aastast tegutsevat kunstnikku) keskenduv ja seda vahendav Art&Tonic galerii omanik Reigo Kuivjõgi hindab, et mõistagi on trendiks kaasaegne ja moodne kunst. Alles alustava kunstniku puhul pole vaja suurt ajaloo ja konteksti analüüsi ega üldistamisvõimet, on vaja julgust vaadata teost. Kindlasti annab see ka võimaluse hinnata teoseid puhtalt visuaalse meeldivuse põhjal ning selle kriteeriumi järgi on Kuivjõe arvates võimalik harva eksida. Ka tema sõnul on eelmainitud graafiliste tööde nõudlus kasvanud, põhjendades seda nii, et graafika puhul mängib rohkem rolli nimi kui töö tehnika, ajastu või formaat ja lisades, et see võib viidata asjatundmatule uljusele, aga ka graafika suunalisele suhtumise muutusele.

Mõned lõpumõtted

Tänavuste kunstioksjonite analüüsis paistab eredalt silma hoogne ja aktiivne kunstiturg, kus väga edukalt tegutsevad kõrvuti nii staažikad oksjonimajad kui ka värskete lähenemistega uued tulijad. Ostjaid ja kunstihuvilisi paistab jätkuvat kõigile. Lisaks üllatab positiivselt kaasaegse kunstituru selged hoogustumise märgid, kus turul on edukalt tegutsemas uusi kunstivahendajaid ja oksjoniplatvorme. On näha suurt huvi kaasaegse kunsti ostmise vastu. Kas siinkohal saab rääkida olukorrast, kus Eesti kunst on leidmas väärilisi hindasid või on tegemist siiski hetkelise kunstibuumiga?

Fotod: Tartu Kunstioksjon ja Vernissage kunstigalerii