NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Alexei Gordini musta huumoriga vürtsitatud kõnekad maalid ja videoinstallatsioonid pole kunstihuvilistele võõrad. Tema loomingut näeb sageli nii grupiväljapanekutel aga ka isiknäitustel. Veel 27. maini on Rae kultuurikeskuses avatud Gordini näitus “Kultuurimaja”, mis uurib, et mida kultuur endast üldse kujutab ning kas interneti- ja sotsiaalmeedia ajastul on kultuurile üldse vaja maja. Kas kunstil on võime ja kohustus muuta-mõjutada ühiskonda ning miks Gordin ise kunstinäitustel käib? NOBAl avanes neid ja mitmeid teisi küsimusi kunstnikult endal küsida.

Kuidas sa kunstniku kui elukutse valikuni jõudsid? 

Ausalt öeldes ei ole ma elus peale kunsti mitte midagi viitsinud teha. Ma ei tea, kust see tuli ja miks ma just sellisena sündinud olen, ning mis mind niimoodi mõjutas, aga tihti ütlen, et kunstnik on nagu puudega inimene, kes ei saa elus eriti hakkama, kui ta just kunstiga ei tegele.

Ja isegi kunsti tehes ei saa kunstnik tihtipeale hakkama, kahjuks. Mäletan, et kui olin 10. aastane käisin emaga Prahas ning vaatasin õhtul kuidas tänavakunstnikud Kaarli sillal portreesid ja linnamaastikke maalivad-joonistavad. Järgmisel hommikul, kui kell 10 samale sillale saabusime, ei olnud seal ühtki kunstnikku. Mu küsimusele, kus kõik kunstnikud on, vastas ema, et nad on boheemlased ja magavad keskpäevani. See mulle meeldis väga. Tekkis arusaam, et on olemas mingid teised eluviisid peale nende, mida ma lapsena elus nägin, kus kõik tõusevad varahommikul üles ja lähevad tööle. Pärast 15 aastat kunstikarjääri saan ma muidugi aru et kunstitegemine on üks kõige keerulisemaid töid üldse ja kõige hullem on see, et igakuiselt  palka selle eest ei saa. Aga keskpäevani mõnikord magada täitsa võib. 

Pärast EKAt jätkasid õpinguid Soomes, millest selline valik? Mida seal kõige enam õppisid, mida see kogemus andis?

See oli juhuslik kokkusattumus, ma ei plaaninud üldse Soome minna. 2013. aastal oli mul üleval üks joonistuste näitus Tallinnas ning juhuslikult külastas seda üks Soome suurimaid kunstikogujaid Seppo Fränti. Ta võttis kohe minuga Facebookis ühendust ning saime temaga mu stuudios kokku. Meil tekkisid kohe head sõbralikud suhted ning käisin tal paar korda Soomes külas ka. Tema oligi see, kes pakkus välja, et ma võiksid Soomes magistrantuuri sisse astuda.

Mul polnud erilisi ootusi, sest EKAsse mind ei võetud ja ma olin kõrghariduse osas tol ajal üldiselt skeptiline. Tahtsin lihtsalt hipielu elada. Väga ootamatult võeti mind vastu. Mingit plaani mul polnud, sest olin kindel, et sisse ei saa. Pidin kiiresti Soome kolima ning mingit ellujäämisstrateegiat polnud ma läbi mõelnud. Elasin selle aasta jooksul muuhulgas ka ebaseaduslikult ülikoolis, aga sain ikkagi ilusti hakkama. Tekkis väga palju häid kontakte, Kulka aitas ka, ning lõppude lõpus see oli väga kasulik ja positiivne kogemus.

Oled sündinud Venemaal kui üles kasvanud peamiselt Eestis. Kui palju on sinu loomingut mõjutanud sinu lapsepõlv ja päritolu?

Ma ei ütleks, et mu päritolu mu kunsti on kunagi mõjutanud. Millegipärast teistele inimestele pakub mu päritolu rohkem huvi kui mulle endale. See küüditamise ja tagasituleku lugu on Eesti jaoks väga tüüpiline, kuid võib olla just kohalike kunstnike keskkonnas neid lugusid napib.

Mõnikord mulle tundub, et saan kunstnikuna hakkama osaliselt seepärast, et inimestele meeldib mu päritolu ja perekonnalugu, kuid ma ise pole seda valinud. Ma kasutan küll oma kunstis palju mahajäetud esteetikat ning seda mahajäetust ja „ruineeritust“ olen lapsepõlves Venemaal ka kogenud. Öeldakse, et inimene alati tahab tagasi tulla sinna, kus ta lapsena õnnelik oli. 

Su loomingus annab tooni tubli annus musta huumorit. Millised teemasid sinu looming peamiselt käsitleb? Kui palju on see ajas muutunud? 

Tegelen erinevate teemadega, aga kunstniku eksistentsi prisma kaudu. Kunstnik on minu peategelane, sest olen ise kunstnik ja tihtipeale tekivad mul kunstiga ja kunstimaailmaga eksistentsiaalsed konfliktid.

See on konstantne eneselt küsimine, et kas ma teen õiget asju ja kas keegi üldse vajab seda?

Lõppude lõpuks tundub mulle, et maailm on liiga absurdne koht ja inimkonna ajalugu on ennast kordav klounaad, mida tõsiselt võtta pole võimalik. Seepärast kasutan palju musta huumorit ja teatud skeptitsismi elu ja kunstielu kohta. Võin öelda, et olen teemade suhtes väga järjepidev, kuid aastatega visuaalne teostamisviis muidugi muutub. Samas see juhtub lihtsalt jooksvalt ja ma ise ei ole teadlikult otsustanud muutuda. 

Sinu töid võib leida ka Soome ja Läti muuseumites. Kuidas on sul õnnestunud Eestist nö välja murda? 

Tegelikult veel ka Leedu muuseumis. Ma ei oska seda selgitada, sest mul puudub igasugune elu- ja karjääristrateegia. Ma ei nimetaks ka Eestist välja murdmist Soome ja Balti riikidesse eriliseks tegemiseks, sest need riigid on nii lähedal.

Minu arust, kui sa teed 15 aastat kunsti, teisiti lihtsalt ei saa. Teised hakkavad sind märkama. Kunstimaastik on nii kui nii väike, isegi kui me räägime kogu Euroopast. Kus iganes lähed näituste avamisele, kasvõi Saksamaal või Kreekas, kohtud seal mingite sõprade sõpradega. Kunst on suhtlemine ja kohal olemine, ainult nii saab edasi liikuda. 

Foto: Roman Sten Tõnissoo

Milised on sinu kui kunstniku igapäeva rutiinid? Maalid iga päev?

Olen tegelikult väga laisk ja rutiini mul eriti pole. Maalin iga päev, juhul kui näitused on tulemas ja need on vaja kiiresti kokku panna. Kui on rahulikum aeg, siis tavaliselt maalin õhtuti 3-5 tundi, kuid mitte iga päev.

Üldiselt tegelen kunstiga pigem õhtuti. Päeval üritan teha muid asju. Näiteks selline intervjuu vastamine on päevane tegevus nagu ka e-kirjadele vastamine, kohtumised, stuudiovisiidid ja muud tavaelu asjad nagu poes käimine, WC remontimine jne.

Ideaalis jalutan päeval  vähemalt 10 kilomeetrit, sest olen liikumise narkomaan ja ühel kohal istuda ei viitsi.

See tasakaalustab ka maalimise ajal ebamugavas positsioonis istumist.

Kust leiad ideid teosteks, ammutad inspiratsiooni?

Igalt poolt. Olen selline vaataja-mõtiskleja  tüüp, mulle meeldib ringi vaadata ja märgata. Kui ideed pole, siis ei võta ma midagi nende saamiseks sihipäraselt ette. Mõnikord  on tühjus peas isegi hea. Täna hommikul näiteks tuli mul ootamatu tahe Männikul asuva mahajäetud sanatooriumi terrassil kohvi juua. Sealt vaatasin, kuidas põõsastes päevitab üksik mees. Sellest vaatepildist sündis näiteks idee võimalikule maalile.  

On sul oma loomingust ka mõni lemmiktöö?

Sõltub ajast. Mõnikord muutub teos, mis varem ei meeldinud, aastate pärast üheks lemmikuks. Ja ka vastupidi. Meenutan üht filmi, mille 2012. aastal tegin ja mis oli filmina läbikukkunud. Täpselt 10 aastat hiljem otsustasin seda teisiti monteerida ja välja tuli ootamatult väga lahe videokunsti teos, üks mu lemmikuid. Lausa nii hea, et seda näidati isegi esimesel Lasnamäe paviljoni näitusel. Ma poleks seda uskunud kui 2012. aastal seda esimest versiooni suvalises mahajäetud hoones oma sõpradele näitasin.

Üritan teha nii, et kõik tööd oleksid minu lemmikud nii et ma pigem võin nimetada enda arvates läbikukkunud töid. Näiteks „I took my first LSD and went to the art muuseum“. See maal ajab tõesti närvi ja ma olin väga õnnelik kui sellest lahti sain. Kummalisel moel see aga paljudele meeldib. Läks isegi heasse kunstikogusse.  

Samas, ma väga ei vaatle oma loodud töid eraldi, pigem võiks nimetada lemmiknäitusi, mitte maale või videoid. Näiteks eelmisel aastal toimunud näitus Vaal galeriis on üks õnnestunumaid, sümboolne etapp minu jaoks, kust peab juba mõtlema, et kuidas edasi liikuda.   

Kas leiad, et kunst täidab ühiskonnas suuremat eesmärki?

Kunsti suhtes ma olin alati skeptiline ja ma ei usu, et see päriselt midagi ühiskonnas muudab. Tavaliselt on kunsti tegemine ainuke viis, kuidas mitte hulluks minna just kunstnike endi jaoks ja kui see paat suudab päästa paar uppujat ja võtta neid pardale, on juba hea.

Minu arust muusika ja kino parandavad maailma ja aitavad inimesi palju rohkem kui visuaalne kunst.

Ma olen muusikute ja filmitegijate peale hästi kade, et nad suudavad nii ilusaid asju produtseerida. Mõnikord tundub, et olen liiga loll ja oskan vaid pilte maalida, mis ei ole väga keeruline.

Eriti kaasaegne visuaalne kunst ei aita elule eriti kaasa. See on puhas eskapism, mis töötab eluga, kuid päriselusse eriti sisse ei astu. Kummaline on see, et tavaliselt just kunstnikud kardavad päriselu ja seepärast tekibki see ohutu kunstimull. Samas inimesed on erinevad ja ma ei saa kedagi süüdistada, et nad päriselu kardavad, sest igal inimesel peab olema ju pelgupaik, kus nad saavad olla sellised, nagu nad on. 

Milliste Eestis või lähiriikide kunstnike loomingut ise fännad? 

Ma ei ütleks et ma fännan kedagi kindlat. Jälgin siin ja seal ning mõnikord on raske öelda, kui tead neid inimesi isiklikult ja märkad, et neil olnud nii nõrgemaid kui ka tugevamaid projekte.

Mulle meeldib kui kunstnik saab hakkama väga veidrate teemadega, mida enamasti kunstis keegi ei riski tõsta. Näiteks Läti kunstnik Mikelis Fisers oma konspiroloogiaga. Kõige kummalisem on see, et ta näitas isegi Veneetsias oma tulnukaid ja reptiile. Eesti maalikunstnikest torkab silma mulle kõige rohkem Angela Maasalu. Aastatega olen veendunud, et kõige parem kaasaegne maalikunstnik maailmas on Ed Ruscha ja kõige parem surnud maalikunstnik maailmas on Edvard Munch.

Kui sagedasti ise näitustel/kultuurisündmustel käid? Kas saaksid anda lugejatele mõne näituse- või kultuurisoovituse?

Käin näitustel väga tihti, isegi liiga tihti nii, et lõpuks ei mäleta mitte midagi. Seega ei oska soovitada ka.

Mulle tundub, et ma käin näitustel mitte teiste kunstnike loomingut vaatamas, vaid vaatamas iseendasse – kui ma näitustel ei käi, siis uusi häid mõtteid ka ei tekki.

See on puhas egoistlik enda aju aktiveerimine teiste kunstnike abil. Aga teised on väga teretulnud samamoodi minu näitusi vaatama.  

Kus ja millal võiks lähiajal su loomingut näha?

Rae Kultuurikeskuses on kuni 27. maini avatud mu isiknäitus „Kultuurimajad“. 8. juunini on avatud mu näitus Riias Maksla XO galeriis, ning 29. juunil saab paari tööd näha grupinäitusel Berliinis, Roam projektiruumis.

 

Vaata Alexei Gordini loomingut NOBAs