Näitusel osalevad: Mira Vornanen, Niina Pietarinen, Noora Sandgren, Eliis Laul, Peeter Laurits, Riina Varol, Arne Maasik, Annika Haas, Marko Toomast ja Luisa Greta Vilo
Festival kannab sel aastal nimetust „Orgaanika I Mehaanika”, viidates maailmale, mida iseloomustavad aina teravamad keskkonnaprobleemid ning kus põletavamateks teemadeks on orgaaniline ja zero waste kunst ning kus loomeinimesed ähvardab areenilt lükata AI ehk tehisintellekt. Osa maailmast tahaks vajutada progressipedaali põhja ja siseneda kõrgtehnoloogilisse utoopiasse, samas kutsuvad loodus- ja kliimateadlased meid hoopis ajas tagasi pöörduma, et taasavastada traditsioonilisi eluviise, vältida liigset tarbimist ja keskkonna saastamist. Mida näevad lahendusena kaasaegsel kunstiväljal tegutsevad fotokunstnikud?
Soome kunstnik Mira Vornanen on aednik ja fotokunstnik, kes on praktikas suutnud kaks üksteisest üsna kauget ala ühendada. Oma kunstis mõtiskleb ta inimese ja looduse üle ning kasutab eksperimentaalseid photoshopi-vabasid fototehnikaid, kus illusioone luuakse manuaalselt. Koos fotokunstniku Niina Pietarineniga on ta loonud ühisinstallatsiooni, mille keskmes olevad “loodusvaated” on saanud kaks pilku ja kihistust kattuvates säritustes, kus juba üks kord kasutatud filmirull on teistkordselt kasutusele võetud.
Noora Sandgren uurib oma loomingus ökomaterjale ja zero waste kunsti, viidates tõsisele probleemile, et ka fotograafia ise on ohuks keskkonnale. Igasuguene fotograafia tähendab ökoloogilist jalajälge. Sandgren esitab küsimuse, kas fotot on võimalik teha ilma keskkonda koormamata ja pakub omapoolse lahenduse kaameravabade “orgaaniliste fotode” näol. Näitusel eksponeerib ta fotosid sarjast “Fluid Being”, mis on sündinud tema koduaias koostöös kompostis elutsevate organismidega, kes valgustundlikule fotopaberile oma lagunemisprotsessi käigus kujutisi tekitavad.
Arne Maasiku looming on keskendunud peamiselt arhitektuurifotograafiale, ent tehisliku maailma kõrval on teda alati paelunud ka looduses esinevad struktuurid, millest Maasik otsib ehituskunstile omast korda. Küsimus, kas loodus on täiuslik või mitte on vaevanud nii filosoofe kui loodusteadlaseid. Loodusest võib avastada nii hämmastavaid nanostruktuure kui matemaatilist korrapära, aga samal ajal ka juhuslikkust ja eksimuslikkust. Igal juhul on loodus võimsam kui inimese loodu ning seda illustreerib hästi ka Maasiku värske fotosari “Conundrum”, mis avastab mahajäetud tööstus- ja põllumajandusarhitektuuri ning mõtiskleb kadumise ilu üle, kus kõikvõimas loodus tehisliku üle võtab ning lubab arhitektuuripärandil, millega inimene enam midagi peale hakata ei oska, loodusega orgaaniliselt ühte sulada ja selle osaks saada.
Arhitektuur ja tehiskeskkond on kesksel kohal ka Eliis Lauli installatsioonis “Nahk mis katab linna”. Teos on inspireeritud Paul Valéry teosest “L’Idée fixe”, kus autor sõnab, et “Miski pole inimeses sügavam kui tema nahk”. See idee lubab kunstnikul tõmmata paralleeli mitte üksnes inimkeha, vaid ka taktiilse nägemise ja linnakogemuse kujunemise vahele. Võib öelda, et ka igasuguse fotograafilise kujutise teke on omamoodi justkui kokkupuutepunkt vaadeldava ja vaatleja vahel. Sel puudub võime vaadeldavat läbistada, olles nii alati üksnes pildiline representatsioon ükskõik millise nähtuse pinnast. Me ei jõua pealispinnast kunagi kaugemale, kuid kui meenutada Valéry sõnu, siis ehk polegi selleks tõelist vajadust? Linn, kui meie ülim igapäeva keskkond, on kunstniku jaoks seetõttu ennekõike taktiilselt mõõdetav ja kombatav fassaad, mis ühteaegu varjab, ent on teisalt “totaalselt alasti” vaataja silmade ees. Iga muutus, mis temas aset leiab, toimub kunstniku silmis selles vahealas, või tema niinimetatud nähtamatul nahapinnal, mis ei ole ei seespidine, ega välispidine, vaid üksnes asjade kogemuslik piirjoon.
Annika Haas on näitusel esindatud fragmendiga väga mahukast ja pikaajalisel fotouurimusel põhinevast audiovisuaalsest kunstiprojektist „Kasvuhooneefekt” , mis portreteerib Eesti nooremat põlvkonda, kes peab tulevikus lahendama paljud murekohad, mis on seotud ületarbimise, arutu raiskamise ja looduse vaenuliku ärakasutamisega. Teostes figureerivad noored valutavad südant planeedi Maa tuleviku pärast ja püüavad vanemale generatsioonile märku anda, et lõputule tarbimiskultuurile ja majanduskasvule orienteeritud maailm ei saa olla kestev.
Luisa Greta Vilo loomingu keskpunktis on olnud alati inimene ja loodus. Loodus ei muretse, kas ta eksistents on õige vastupidiselt inimesele, kes tihti jookseb ajaga võidu, hüljates oma naturaalse tsükli ja otsides pidevalt uusi viise, kuidas põgeneda iseenda eest. Loodus ja inimesed ei ole Vilo nägemuses eraldiseisvad subjektid ning tema looming ei püüa mitte lüüa nende vahele lõhestatust vaid vastupidi – luua kunsti, mis tugevdab sidemeid inimeste ja looduse vahel.
Eksistentsiaalsetel radadel rändab ka Riina Varol oma segatehnikas valminud kollaažide seeriaga “Kallis kivi”, mis on jätk juba tuntud “Voyage” nime kandvale sarjale. Varol kutsub leidma sensoorset kogemust ja tõelist puudutust läbi tekstuuride ja abstraktsete vormide. Teosed stimuleerivad kuulmis-, haistmis- ja kompimisaistinguid ning isiklike mälestuste teket. Maapinna skanneerimise, fotode ja objektinäidiste kogumise tulemusena tekib suhe kahe keha – maa ja inimkeha – vahel, võimaldades hetkeks keskendumist kivide kujunemise aeglastele protsessidele kaasaegses kiirustamist soosivas kultuuriruumis.
Loodusega peab dialoogi ka suur osa Peeter Lauritsa loomingust ent kunstnikuna ei võta ta pelgalt vaatleja positsiooni vaid ta sekkub, tõlgendab, loob ja otsib looduslike ja tehislike protsesside seoseid. Fotod sarjast “Taeva atlas” ja “Multiversumi protsessor” moodustavad mitmekihilise dialoogi loodusmütoloogiast, šamanismist, kosmosest, aga ka inimkonna progressist ja kõikehõlmavast tehnoloogiast, mis ühest küljest aitab meil looduses toimuvaid protsesse mõista, teisalt aga neid hävitada.
Marko Toomasti ja AI koostöös valminud fotod kompavad orgaanilise ja mehaanilise vahelist piiriruumi ning kutsuvad vaatajat mõtisklema inimese eksistentsi üle maailmas, kus tehnoloogia muudab meid järjest sõltuvamaks. Toomast esitab küsimuse, kas me muutume rohkem masinateks või muutuvad meie masinad elulisemaks ning lisab, et vastus ei peitu ilmselt mitte binaarses vastandamises, vaid nende ühisarengu peenetes nüanssides.
Näituseid toetab: Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus
Plakati ja sotsiaalmeedia visuaalide graafiline disain: Elina Kasesalu. Kasutatud on Riina Varoli teost “Kallis kivi VII” (kollaž, segatehnika / 2025).
Pärnu FotoFest 2025 info ja avamiste ajakava on leitav siit: https://linnagalerii.ee/parnu-fotofest-2025/
