“Unustus” on edasiarendus samanimelisest näituses, mis asetses Tallinnas Keskturu peahoone teisel korrusel asuvas Keskpuur projektiruumis.
Keskturg on omamoodi märk ajastust, mis oleks pidanud lõppema juba ammu. Kahe aasta pärast seda samal kujul enam ei eksisteeri. Oma küsitletava mineviku ja nõukogude jääknähtudega on see ideaalne näide meie ühiskonnas pikalt elus püsinud problemaatilistest teemadest, mille kohalolu on vaja tunnistada ja sellest ka rääkida. Samal ajal tekitavad need nähtused paljudes nostalgilisi tundeid ning neid mineviku märke kiputakse ka liialt romantiseerima.
Sisenedes keskturu keldrikorrusel asuvasse lihasaali, vaatab vastu ootamatu ja võigas vaatepilt: poolik seapea. Paljudele võib see olla täiesti tavaline vaatepilt või ka tore lapsepõlvemälestus meenutades hetke minevikust: “oh, ma mäletan, kuidas vanaema tuli ühel suvel koju terve seapea kotis, et suppi teha” või meenutatakse, kuidas lapsed tuppa saadeti, kui õue peal sigu tapeti. Surnukehi nägid nad aga ikkagi, kui need vere väljalaskmiseks üles tõmmati. See kõik võib tunduda helge mälestusena ilusast lapsepõlvest.
Tihti meenutataksegi nostalgiliselt minevikuaegu, kuid ei nähta või ei taheta näha ebameeldivaid, raskeid olukordi sealtsamast lapsepõlvest või tollasest ajastust.
Näitus ühendab endas mitut keskturuga seotud ajastukohast elementi: poolik seapea ning nõukogude stiilis kummituslikud pitskardinad. Pea, verine külg kaunistatud sädelustega, sümboliseerib ebameeldivaid ja raskeid teemasid või eluhetki, mida proovime endi eest varjata, et mitte nendega tegeleda, romantiseerida ja kaunistada. Ruum on valgustatud roosa valgusega, täpselt nagu lihaletid turusaali esimesel korrusel. Muidu hallid kondid ja lihatükid on ostusoovi ja isutekitava roosa valgusega ilustatud.
Keskturg on samasugune, oma hämara ja kriminaalse ajalooga esindab ta jätkuvalt osa Eesti elust, millest me enam rääkida ei taha ega meenutada soovi. Oma võikusest hoolimata on see osa meie lähiajaloost ja metafoorse kujundina tähistab siinne seapea ka meie igaühe isiklikke peidetud ja ülekaunistatud valusaid seike seljatahajäänust.
Katariina Kesküla (2001) on Tallinnas tegutsev multidisiplinaarne kunstnik, põhifookusega installatsioonis. Tema tööd käsitlevad teemasid nagu postsovietlik ühiskond, vaimne tervis, mälestused, klubikultuur ja identiteedi küsimused. Ta omandas 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi graafilises disainis ning jätkab hetkel õpingud kaasaaegse kunsti magistratuuris.
