Noored kunstnikud on maastikku vaadelnud erinevatest perspektiividest. On jäädvustatud hetki otse loodusest ja linnaruumist või raamistatud vaateid läbi oma koduakna. Kuid leiab ka auto tahavaatepeeglis peegelduvat loodust või lennukiaknast paistvat geomeetrilisteks mustriteks taandunud maastikke. Kuid vähem oluline pole olnud ka emotsionaalne vaatenurk. Kõik jäädvustatud maastikud on kui isiklikud kogemused, mida on mõjutanud erinevad asjaolud. Olgu selleks siis aastaaeg, ilm või tuju. Samuti on näitusel olulise koha leidnud mõtisklused maastiku ja inimese omavahelistest seostest. Inimesed pidevalt sekkuvad rohkemal või vähemal määral looduslike maastike kujundamisse, luues erinevaid kultuurmaastikke. Jõulisematest sekkumistest sünnivad tööstus- ja tehismaastikud.
Maastikud on pidevas muutumises, nad on osa meist endist ja meie oleme osa neist. Nii kujunebki maastik – maastik, mis on meie nägu.
