Kui „Mare ja teised tüdrukud“ juhatas mõtteliselt sisse „Mare“ (1995, Tartu kunstimuuseum), mis oli selle näituse ainus autoportreena esitatud ja pealkirjastatud teos. Veerandsajand tagasi loodud lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vastanud ei siis ega vasta ka nüüd tunnustatud (nais)kunstniku kuvandile, tegemist on triksteri tüüpi iseteadliku poisitariga.
Skulptuuridele omast staatilisust lõhkus ja mõtestas Arsi projektiruumis lavastaja ja kirjanik Sveta Grigorjeva tantsulise performance-skulptuuri, hommage’i – õigemini küll femmage’iga Mare Mikofile ja tema loodud naisekujutisele. Performance’i juurde kuulus Grigorjeva tekst, unenäo (või soovunelma) kirjeldus, kus Mare Mikoff ja tema grotesksed, sisemiselt tugevad, võimsad tüdrukud otsustasid tungida välja Arsi projektiruumist, et ühisskulptuurina, gerilja-tüüpi amalgaamina tsentrifuugida Vabaduse väljakule inimeste sekka. Vabaduse galerii on väiksem kui Arsi projektiruum ja ega külastajate arvgi ole seal palju suurem, kuid see asub linna keskel kiviviske kaugusel Vabaduse ristist ja teistest igavesti kivisse raiutud suurmeeste figuuridest, monumentidest. Hiljaaegu lisandus sinna Konstantin Pätsi pea. Grigorjeva mõistulugu lõpeb luuletusega, mille viimastes ridades peitub soov, et „millal jõuab kätte aeg / kui avalik ruum/ ei koosnegi peamiselt vaid / meestest ja ei / ma ei räägi / ainult kivist kujudest.“
Arsi projektiruumist on Vabaduse galeriisse jõudnud tüdrukud 4 ja 5. „Tüdruk 4“ (2020) on inspireeritud Kersti Kaljulaiu tarmukusest ja sõnakusest, figuuri „Tüdruk 5“ (2021) tegi kunstnik eelmise aasta näitusele, tinglikult võib valgesse skafandrit meenutavasse turvalisse kostüümi rõivastatud endasse pööratud pilguga figuuri nimetada „Reedaks“ (erakogu). Uue teosena on lisandunud „Tüdruk 7“, viimase aja töödest kõige otsesemalt autoportreena mõjuv figuur, seljas tuulepluus, peas pilotka ja käes skulptori tööriist steka. Igavesti nooruslik ja parajasti krutskeid täis poisitar. Numbrimaagika on kunstnikule ka varem tähtis olnud ja seetõttu pealkirjastas ta autoportree seitsmenda tüdrukuna. „Tüdruk 7“ lõpetab sümboolselt Mare Mikofi tugevate iseteadlike naisefiguuride etapi. Teha jääb „Tüdruk 6“, idee on juba olemas ja küllap teostuski tuleb.
Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
1970ndad ei olnud Eesti kunstis ainult suurte modernistide ja neist välja kasvanud kontseptualistliku lähenemisega meeskunstniku aeg. Just siis hakati rohkem kui kunagi varem kõnelema noorte naiskunstnike plejaadist, seda eelkõige skulptuuris ja ka graafikas. Lausa selleni välja, et kogu tollast kunsti süüdistati pehmuses, isegi feminiseerumises. Kuigi Mare Mikofi loominguski esineb juba päris algusest peale naisekujutist, ei ole tema kunsti kunagi seostatud naiselikkusega. Tema kujundiloomise viis ega ka tema enda kuvand – isepäine ja – teadlik poisitar – ei mahtunud (ega mahu) selle määratluse alla.
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko OÜ.
Lisainfo:
Reet Varblane
Galerist
Tel: +372 5565 5014
