Mari Kartaud teatakes eelkõige ajakirjanikuna, olles lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala, on ta kureerinud arvukalt näitusi ja kirjutanud kunstikriitikat. Kunstialase hariduse sai ta alternatiivses kunstiõppeasutuses Academia Non Grata aga see pole veel kõik, lisaks omab ta ka metsanduslikku haridust.
Siram tutvustab oma revolutsioonilisest perioodist pärinevaid teoseid, väga ausate paljastustega.
Õlimaal lõuendil, 180 x 155 cm, 2007
Sellel maalil on ära tabatud haruldane hetk, kus inimene moondub ühest olekust teise.
Olen teatud eluperioodidel kõvasti hullu pannud. Kui armastus saab otsa, siis vajutan sex-drive’i pedaali põhja. Seeliku, mis mul pildil seljas, ostsin ükskord õudse pohmakaga möödaminnes Stockmannist, panin kohe proovikabiinis selga, viskasin trussikud minema ja läksin lantima. Milline pöörastest seiklustest sellele järgnes, ei mäleta, aga seda ei olnud vaja kaua oodata. Taoline meetod armastuse otsimiseks ei paku jätkusuutlikke lahendusi, kuid aitab rasketest hetkedest üle ja on pagana lõbus.
Kuid elu ei saa koosneda ainult seiklustest. Ja lihtsalt naine olemine pole minu jaoks piisav, vajan ka eneseteostust mingil muul alal. See oli hetk, kus avastasin enda jaoks looduse ja metsa. Algul läbi kunsti, maalides maastikke – üks neist on näha ka pildi taustal, hiljem läbi õppimise ja töö. Nii et tol hetkel kandsin korraga miniseelikut ja kummikuid.
Kuigi siin võib näha vastuolu, siis tegelikult on ju normaalne, et inimesel on korraga nii töö kui eraelu. Kas nendes peab sedaviisi äärmusi mööda käima, nagu mina teen – ilmselt mitte. Aga mis teha, paremini ma ei oska.
Õlimaal lõuendil, 231 x 171 cm, 2007.
“Maastik jänkuga” maali kompositsioon toetub keskaegsele kristlikule kunstikaanonile. Maali hoiab koos justkui klassikalise triptühhoni formaadis altari raam. Ka lihtsustatud taustamaastik on keskaja vaimus, paremal paistab Vana Testamendi esimesest osast pärit õunapuu paradiisiaiast. Polegi oluline, kes täpselt õuna inimesele pakkus või kas seda hammustas esimesena mees või naine – asja mõte jääb samaks, seksuaalsus hoiab ühest otsast elu koos ja teisest otsast ajab meid hulluks.
Figuurid on autoportreelised, naturaalne “mina” vaatab peeglist enda “personat”, kes on oma keha kostümeerinud seksijänkuks. Kas seda nõuab ühiskond või minu enda loomus? Ei taha kedagi süüdistada, ka iseennast mitte, kuid ehk leidub vastus põrandal vedelevates raamatutes – Piiblis, “Vagiina monoloogides” või “Avameelselt abielust”.
Sellel pildil on lunastuse otsimine tegelikust elust, ilma millestki loobumata või midagi ohverdamata, kuigi algselt oli ta maalitud näituse jaoks, mille nimi oli “Elu ohver”.
Õlimaal lõuendil, 210 x 120 cm (koosneb erinevatest osadest: 4 tk 50 x 60 cm, 18 tk 40 x 30 cm) 2007
Idee on väga lihtne ja juba pealkirjas ära öeldud – see on katsetus, kas ja kuidas on võimalik kujutada realistlikult iseenda keha, kasutamata abivahendeid. Peeglist tehtud autoportreed on alates renessanssajast üks levinumaid žanre, mille kaasajal on asendanud massiline fotopõhine maal. Kuidas aga püsida püsti ilma nende tehniliste karkudeta? Ainus võimalus on vaadelda oma keha osade kaupa, tervikpilti näha pole võimalik. Tulemuseks on moonutatud kujutis, justkui tervetest tükkidest kokku pandud haige olend.
Just selline on sageli ka inimese minapilt – raske on näha end objektiivselt, olles uhke oma isiksuse üksikute osade üle võib samas vaevelda alaväärsuskompleksi all. Liiga lähedal asuv vaatepunkt aitab moodustada isiklikku Frankensteini koletist, mis hakkab elama oma elu ja hoolitseb selle eest, et iseenesest kena inimene ikka kuidagi oma elu ära rikuks.
Nii et ehk on abivahendite kasutamine minapildi loomisel siiski mitte kergema vastupanu teed minek, vaid ainus mõistlik võimalus. Iseennast juukseid pidi mülkast välja ei tiri, kui on vaja, tuleb otsida abi. Ja ainult iseennast usaldades on läbipõlemine garanteeritud.
Töö üks positiivne omadus võrreldes teistega on ka koosnemine osadest, mis muudab lihtsamaks selle vedamise ja ladustamise, tegemata samas järeleandmisi monumentaalsuses eksponeerimisel.
Sirami graafika
Graafika on valminud ajal, kui olin seotud Non Grataga. See oli kummaline kooslus, kus olin samal ajal justkui juht, õpetaja ja ka õpilane. Kuigi kool vahetas vahepeal tegevusvormi ja sellega oli seotud palju jamasid ning konflikte, ütlen tagant järele vaadates siiski, et kunsti tegemiseks oli see soodne keskkond. Kasutasin selleks ka iga võimalust. Graafika on tehniline ala ja sellega tegelemiseks on vaja vahendeid, mis seal olid kõik olemas ning erinevate õppemoodulite ja töötubade raames sain õpilastega koos ka mina katsetada erinevaid tehnikaid. Et mitte lihtsalt värvi ja paberit raisata, valisin oma ülejäänud loominguga haakuvad teemad ja motiivid.
Naine-masin I-III
Sellel seerial on kasutatud nelja erinevat graafikatehnikat. Teema on laenatud Eesti kunstiklassikast – Leonhard Lapini kultuslikust seeriast 1970. aastatest “Naine-masin”. Lapin oli küll avangardist ja boheemlane, kuid samas üsna tüüpiline mees, kes vaatles naist oma loomingus pigem objektina. Ma ei pea seda lõpuni valeks, nagu radikaalsed feministid – midagi pole teha, me paratamatult vahel objektistame teisi inimesi, olenemata soost. Neid on lihtsalt liiga palju, et võtta kõiki subjektidena.
Sellegipoolest andsin klassikule väikse loomingulise müksu, kujutades oma seerias naist subjektina, kes pole ise seksimasin, vaid kasutab olemasolevaid masinaid oma elu elamiseks ja vajaduste rahuldamiseks. Masinaparki esindavad sülearvuti, pesumasin ja vibraator. Siin on peidus ka kerge feministlik eneseiroonia – olenemata sellest, kui vinge subjekt ma olen, pean eneseteostuse ja naudingute kõrval siiski ka pesu pesema.
Happyness
Töös on kasutatud stseeni performance’st “Self Defence”, mida olen sõnamänguliselt tõlkinud nii “Isikukaitse” kui “Omakaitse” (aga mitte “Ensekaitse”). See räägib võitlusest, mida inimene peab enda, oma unistuste ja põhimõtete eest pidevalt pidama. Graafilisel lehel on peategelane tõstetud performance’st välja ja asetatud mõnuainetega ehitud taustale. Inimene saab alati valida, kas õnn on tema jaoks võidelda või alla anda ja minna kergema vastupanu teed.
Truth
Siin on kasutatud stseeni performance’st “Are You Afraid of Me”, kus tegin vaatajate ees striptiisi, neid samal ajal kord relvaga, kord videokaameraga sihtides. Kui enamust performance’id olen teinud vaid üks kord, siis seda esitasin korduvalt, et katsetada reaktsioone erinevates kultuurikontekstides. Kõige teravam reaktsioon tuli Koreas, kus paljud läksid lihtsalt saalist minema – alasti naisekeha eriti veel sellises agressiivses kastmes oli nende arusaamade jaoks liig. Sealt ka asiaatlik nägu taustal. Alasti tõde ei pruugi kõigile vastuvõetav olla.
Freedom
Pildil on stseen performance’st “Suspense/Rebirth”, kus õhus rippudes lõikasin kiud kiu haaval läbi nööri, kuni alla kukkusin. Pärast mitmeid agresiivseid ja jõulisi performance’id asetasin end seekord haavatavale positsioonile ja näitasin nii publikule kui iseendale oma õrnemat poolt. See oli päris vabastav kogemus, sest lõputult ei jõua keegi võidelda ja ega alati polegi mõtet.
Täiesti tavalised maastikuvaated
See maaliseeria on kaasajal üliharuldane formaat – otse natuurist maalitud maastikud. Nende tegemisel ei ole kasutatud fotot, kõik pildid on sündinud algusest lõpuni koha peal. Iga maali tegemiseks kulus 2-5 korda kohal käimist. Tegelikult olid need maalid põhjus, miks tegin load ja ostsin auto. Esimesed tegin jalgrattaga sõites, aga värske värviga lõuenditega lisaks maalikastile ja muule kolale rattal ringi purjetada oli pehmelt öeldes ebamugav.
Ringi kolades märkasin huvitavaid maastikke, eriti pälvisid minu tähelepanu taolised, kus on selgelt näha inimese ja looduse ühistegevus. Mõnel puhul on inimese roll selgemalt näha, nagu elektriliin või raudteetamm, teisal vaid aimatav, kui tegu on metsasihi või kuivenduskraavistikuga. Igal juhul on romantiline iga metsiku looduse järele üsna naiivne, sest rohkem või vähem on inimene mõjutanud loodust kõikjal. Seda ei võta ma aga kuidagi traagiliselt, leian, et inimene on looduse osa ning tal on täielik õigus oma keskkonda mõjutada. Me tegelikult ei tea, milline oleks maailm ilma inimtegevusega. Nende piltide maalimine oli
Tutvu Sirami loominguga NOBAs: https://noba.ac/et/kunstnik/siram-mari-kartau/
