Visarite rühmituse üks kaasasutajaist Enn Tegova sõnul on Visarite tööd tema põlvkonnale kui mälukande märgid ja seda juba kuuekümnendatest. “Paljud neist teostest liiguvad nüüd ringi ja elavad ruumis oma elu, andes mõistatuslikku ainest töö leidjale, mis juba omakorda annab võimaluse poeesiale. Kinnituseks semiootikast õpitu Simonidelselt (u 556 eKr – 468 eKr) lause, kunst ja poeesia on mälumärgid,” lisab ta.
Näitusekuraator Andra Orni sõnul on Viinistu Tünnigaleriide suveprogrammi üks eesmärke pöörata tähelepanu meie kunsti lähiajaloo olulistele kunstnikele ja sündmustele. “Visarite kunstirühmitus oli üks selliseid nähtuseid, eriti nõukogude kontekstis, kus igasugust organiseerumist või ühinemist tauniti ning seetõttu on Visarid koos ANK-64 ja SOUP’69 rühmitustega Nõukogude Eesti kunstimaastikul erandlikud.”
Kaljo Põllu. Kompositsioon nr 5, 1966, Andres Eilarti kogu
“Eriti oluline oli nende hariduslik tegevus – rahvusvaheliste kunstikäsitluste tõlkimine ja levitamine ning rahvusvaheliste kontaktide loomine. Huvitav on ka siinkohal asjaolu, et erinevalt Tallinna rühmitustest ja kunstieliidist, kes tihedalt lävis vene avangardkunstnikega oli Visarite ringist vene avangardkunst välja lülitatud ja otsiti teavet otse Läänest,” selgitab Orn.
P. Lukatsi looming
Visarite ajalugu on tihedalt seotud Tartu Riikliku Ülikooli kunstikabineti ajalooga, mida juhtis tol ajahetkel nüüdseks Eesti pop-kunsti ristiisana tuntud Kaljo Põllu ning täpset joont kunstikabineti ja Visarite tegevuste vahele tõmmata on raske. „Visarid” korraldasid kuus näitust Tartus ülikooli vanas kohvikus, üks olulisemaid neist oli koos SOUP ’69 seltskonnaga 1970. aastal kohvikus Pegasus. Sarnaselt ANK ’64-ga polnud Visarid mitte stiilirühmitus, vaid grupp pingsalt uusi väljendusvahendeid otsivaid noori. Tegeldi läbisegi pop- ja opkunstiga, abstraktse geomeetrilise kunstiga (Kaljo Põllu, Enn Tegova, Peeter Lukats), kollaažiga (Jaak Olep) ja sürrealistliku joonistusega (Lembit Karu). Peale nimetatute kuulusid rühmitusse ka Rein Tammik ja Peeter Urbla ning kriitikutena Kaur Alttoa, Asta Pöldmäe (Hiir) ja Toomas Raudam. Koostati tõlkekogumikke, kus käsikirja juurest ei puudunud ka must-valged (foto)reproduktsioonid ning tõlgiti ja levitati käsikirjaliselt autorite kunstiteoreetilisi käsitlusi.
Visarid Jakobi galerii näitusel, foto: Peeter Langovits.
Tagumine rida vasakult Jaak Olep, Enn Tegova, Peeter Urbla, Asta Põldmäe, Kaljo Põllu, Kaur Alttoa, Einari Kraut. Istuvad Päärn Hint Toomas Raudam, Viktor Kerge, ees Hannes Varblane.
Oluline panus kunstiajalukku on ka Visarite endi manifest, mis käsitles muuhulgas rahvusliku kultuuri omapära ning vajadust jääda ida- ja läänekultuuri mõjudest hoolimata endale truuks. Manifestis on korduvalt rõhutatud, et „Visarid” pole lääne kunstivoolude jäljendajad. Samas, elamine ida ja lääne kultuuri kokkupuute piiril tähendab igal juhul teatud mõjuväljades olemist. Iseendaks jäämine on keerulistes ajalistes ja ruumilistes sõlmpunktides alati olnud kultuuri üks põhiküsimusi.* Kas mitte aegumatu küsimus?
Visarid tähendab Simuna kihelkonna murrakus “rahulolematud” või “rahutuid pilvi”.
P. Urbla ja Enn Tegova kujundatud Leelo Tungla esimesi luuleraamatuid
Näitus avatakse Viinistul laupäeval 8. juulil kl 15.00, kohal on kunstirühmituse liikmed ning kuraator Andra Orn. Väljapanek on avatud 30. juulini.
*Eesti kunsti ajalugu 6. 2.osa, 1940-1991. Kirjastus: Kultuurileht 2016 ja Helme, Sirje. Visarid näitusekataloog. Kunstihoone galerii, 1997.
