Mida sa hindad nö käsitöö puhul, kui nii tohib öelda?
Tohib ikka, see ongi ju hinnaline käsitöö. Käsitsi tehtud kalligraafia hingab ja seda on mõnus teha, lausa meditatiivne. See on päris ja ainulaadne, kordumatu. Selles on midagi väga erilist ja personaalset. Värvid ja paberid on päris, erinevad paberisordid ja kunstitarbed võimaldavad palju pidulikke või muid vägevaid lahendusi. Käsitsi tegemine vajab ka rohkem teadmisi ja oskusi, mis ei tule nii kergelt, kui näiteks kujundusprogrammides tehtu, kus on võimalik ka kellegi poolt eelnevalt loodud malle kasutada. Ja neid töid ei saa teha, kui ei oska. Tuleb palju harjutada ja kogeda. See mõjub tänapäeval nii rahustavalt ja lülitab mõnusalt välja. Kalligraafias on kaks poolt, traditsiooniline ja eksperimentaalne. Me teeme mõlemat. Üks toetab teist. Aga kunsti poolel teeme erinevaid kunstitehnikaid ja arendame kompositsiooni. Ka arvutis saab ju akvarellida, aga seegi õnnestub paremini, kui seda tehnikat enne tunnetad ja sul on olemas oma isiklik kompataju. Päris äge on oma käsitsi omandatud oskusi ka arvuti võimalustega ühendada.
Milliseid oskuseid ja väärtusi soovid arendada oma õpilastes?
Ma kasutan positiivset psühholoogiat. Ei õpeta vigade, vaid õnnestumiste kaudu. Ainult ajalooliste tähestike põhivormide juures närin natuke tähte. Kui see saab selgeks, siis muu on juba looming. Kuna ma olen pikalt kunstididaktikaga tegelenud ehk ise õpetamist õpetanud, siis on koorunud välja mingid rõhuasetused, mis toimivad juba iseenesest. Jälgin pidevalt sedagi, mis maailmas tehakse. Võtan stuudiosse vastu kõik õpilased, kes soovivad, sest ma tean, et kõik oskavad. Ja ega õppimine polegi ainus eesmärk, mõnikord on vaja lihtsalt osaleda. Lisaväärtuseks on see, et nemad omakorda täiendavad mind.
Hetkel käib stuudios palju erinevates ametites inimesi alates firmaomanikest kuni floristideni. Mitte et kõigist peaks kohe kalligraaf või kunstnik saama või igast tööst suur kunst välja tulema, kuigi juhtub sedagi.
Mulle meeldivad täiesti alustajad, aga loodan arendada ka neid, kes juba mingis osas välja kujunenud ja vajavad mingeid nihkeid. Lisaks loodan, et ma õpilasi ei klooni, et kõigil säiliks isikupära ja kõik tööd tuleks välja erinevad, olgugi et teema või lähtepunkt on üks. Vahel stuudiolased ei mõista, kuidas ma suudan nende töödest nii väga vaimustuda, sest nad ise seda veel ei näe. Aga ma märkan ka neid nn õnnelikke vigu, millest Piret Raud räägib oma kalligraafiale pühendatud romaanis “Initsiaal purjeka ja papagoiga”. Ja see just võibki kunst olla. Samas soovin, et osalejale hakkaksid meeldima hoopis uued ja teistmoodi asjad, kui enne õppimise alustamist. Kalligraafia, kompositsioon või mingi tehnika võiks olla pärast kursust tema jaoks midagi muud, kui ta enne arvas, ta võiks avastada kaasaegse kalligraafia professionaalsed võimalused. Kõik, mis väiksel formaadil on läbi tehtud, võib vabalt olla maja suurune, maailmas on palju kalligraafiliselt kujundatud maju. Samuti võib kiri muutuda kangaks või ehteks, raamatutest ja kunstnikuraamatutest rääkimata.
Anu stuudio ARSi majas
Sinu stuudio asus varem vanalinnas, nüüd ARSi majas. Kuidas oled oma stuudiod sisustanud? Kas lähtuvalt praktilistest või esteetilistest funktsioonidest või mõlemast?
Pigem mõlemast. Ma väga ei taha sellist ülihubast keskkonda, mis on hästi korras, organiseeritud ja kujundatud. Tahan rohkem midagi juhuslikku, mis kujuneb töö käigus ise. See ongi kokku mu funktsionaalsus ja esteetika. Mu rõhuasetus on rohkem tegevusel kui ruumil, see kujundab ise stuudio atmosfääri. Mul on olnud kolm stuudiot. Raekoja platsil Hopneri majas oli oluline maja ise ja vaade stuudio akendest, keskaegne tunne, mis platsile vaadates tekkis. Näiteks jõuluturg oli pealtvaates palju ägedam, kui sealt lihtsalt läbi jalutades. Sealt läksin teise vanalinna majja, sest ruumid jäid juba veidi väikeseks, grupid kasvasid suureks. Seal oli jälle liiga romantiline. Hästi ilus ja korras maja, aga muretsesin iga värvipleki pärast. Ruum oli ka liiga piklik ja aktiivne tsoon samas väike.
Ma oleksin seal edasi olnud, aga siis tuli koroona ja niikuinii tegime juba põhiliselt netitunde. Siis otsustasingi, et hakkan kohapeal tegema väga väikestele gruppidele ja ülejäänu toimub veebis. ARS Kunstilinnakus olen oma väikese stuudioga nüüd rahul. Töötsooni mahub vaid üks suur laud ja kohvinurk ning mustale tahvliseinale võib sodida või õpetusi kirja panna. Las lendab seda kriiti, sest põrandale võib nüüd kõike minna! Esimest korda on mul akna all puud, mida vanalinnas polnud, kuigi ma olen nüüd magistraali ääres. See puude vaade kujundab ruumi igal aastaajal uuesti. ARSi majas on väge, mis pikkade aastatega kujunenud ja sugugi väheoluline pole ka see, kes seal majas kõik mu ümber pesitsevad. Seal on palju kunstnikke ja stuudioid, toimub suurepäraseid näitusi ja hoovis on Skizze kunstipood, mida koguaeg vaja läheb.
Anu elutuba erinevate nurkade alt
Ja kuidas oled sisustanud omaenda kodu? Milliseid kunstiteoseid või disainesemeid seal leidub? Milliseid on nende lood?
Kodus tahan vähem asju, aga no ikka koguneb. Ainult köögis on erksam seinavärv, mujal hästi rahulikud toonid. Mul on mõni kunstiteos küll, aga kollektsioneerimisega just ei tegele. Aukohal on üks suur Marco Laimre õlimaal 1992. aastast. Kui selle sain, siis Marco ütles, et see töö ei hakka vähemalt närvidele käima. Ja tõesti, nii on see need aastakümned olnud. Rahulik pilt, milleta ma enam elada ei oskaks. On veel Ameerikas elava Helga Roht Poznanski akvarell, mille ta kinkis mulle oma näituse kujundamise eest Adamson-Ericu muuseumis ja mis väga meeldib. Ta on juba üsna vana, aga tundub, et tegutseb siiani. Tal on vägevad geomeetrilised kompad.
Erki Kasemetsa nummerdatud piimapakk on riiulil ja Jaana Huule punakuldne akrüüliruudustik köögis. Mõned asjad on veel, aga kõik pole seintel. Näiteks Evan Claytoni kuldne kalligraafia ja Tom Gilhespy põletatud pilt, Anne Linnamägi ja Gudrun Koppeli graafilised lehed, Kristina Reinelleri keraamiline vaagen ning Kristjan Raua „Muinasmaa“ kvaliteetne repro. Eks neid asju on rohkemgi kogunenud. Oma pilte on ka. Magamistoas on üks joonistuste sari kuuest esimesest päevast ja elutoas mõned abstraktsed akrüülmaalid. Köögis on seintel maalitud taldrikud. Aga ma olen teinud ka palju kunstnikuraamatuid ja mitmeid raamat-objekte, mis vajavad valguse eest peitmist ja mille vaatamine on teistsugune sündmus. Need käivad mul vahepeal näitustel või vajavad mujale kaasa võtmist.
Anu magamistuba tema enda loominguga
Kas sinu õpilased on oma töid ka oma kodudes seina riputanud?
Osad on kodudes juba oma ateljee püsti pannud või vähemalt töölaua sisse seadnud. Eks seal neid töid ikka on nende ümber. Tean, et mõned tõesti raamivad oma töid ja panevad seina. Aga ka neil peaks olema riiulitel mitmeid stuudios tehtud kunstnikuraamatuid. On tehtud veel kotte, kleite, siidisalle jms. Küllap neidki kantakse ja need liiguvad mobiilse näitusena ringi. On juhtunud, et kui meil koolitustel põhiprogramm juba läbitud, siis ei saa kohe pidama ja alustatakse õpinguid otsast peale või saavad neist stuudio kunstiklubi liikmed. Nii neid töid ikka koguneb. Oleme teinud ka neli näitust nii seintel kui vitriinides ja üks neist on rännanud mööda Eestit.
Valik Anu õpilase Urve Tamme töid. Üleval paremal Paul Klee’st inspireeritud “Tähevaip”
Oled õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja varem töötanud Eesti Kunstimuuseumis. Kuidas need kogemused on sind loojana mõjutanud?
EKAs õppisin kokku seitse aastat. Alguses lõpetasin magistrantuuri ja seejärel õpetajakoolituse. See tihe elu mõjutas ikka tugevalt. See kõik on olnud väga suur osa mu elust ja ma kasutan pidevalt kõike, mida õppinud olen. Lõpuks oli mul kaks suuremat identiteeti, teaduslik ja praktiline. Püüdsin vahelduva eduga osaleda ka näitusetegevuses, aga palju aega ja keskendumist selleks just polnud. Midagi ma siiski jõudsin.
Muuseumis olen eriti palju õppinud ja kogenud, paar aastat isegi üht filiaali juhtinud. Põhiliselt tegelesin muuseumihariduse, muuseumipedagoogika didaktika ja haridusprogrammide koostamisega. Kujundasin need ka graafiliselt ise, et tervikut hoomata. See oli ikka väga loov protsess. Seda perioodi pean ma üleni oma loominguks, kogu seda kulgemist ja arengut – elustiil kui kontseptuaalne kunst. Aga ma hakkasin puudust tundma just sellest käsitsi tegemise praktikast, mida ma praegu stuudios arendan juba kümnendat aastat. Tasapisi liikusin sinnapoole ja lõpuks loobusingi riigitööst. Risk see ju oli, aga ma ei kahetse seda kunagi. Kõik toimib vahepealsest pandeemiast olenemata. Seda muidugi tänu õpilastele, kes mind usaldavad.
Oma kunstnikupositsioonis küsid sa intrigeerivalt – millal on kunstnik? Kuidas vastad?
Millal on kunstnik? Selle üle olen ma palju mõelnud. Kas ma olen seda juba siis, kui olen oma kunstiõpingud lõpetanud või on mul palju näitusi ja näitustel osalemisi galeriides ja muuseumides? Auhindu, tunnustusi, rahvusvahelist mõõdet? Tänapäeval tunduvad ka kõik sotsiaalmeedia albumid rahvusvaheliste virtuaalnäitustena ja iga like on kui tunnustus. Nendel albumitel on ju palju rohkem vaatajaid kui galeriis. Või otsustab selle ikkagi kuraator, keegi tunnustatud kriitik? Kas ma olen kunstnik siis, kui minust on palju kirjutatud? Või kui ma kirjutan ise, loon mingeid kunstiväljaandeid, mida on ju raske teha, kui sa enne kunstnik pole? Sama on õpetamisega. Või kui olla lihtsalt aktiivne tegija, siis nagu oledki kunstnik? Või siiski mitte? Äkki ollakse seda ka siis, kui omaette kunsti tehakse ja ühelgi näitusel ei näita? Ei pea ju näitama. Oleneb ilmselt, mida sa teed. Minu jaoks on see kõik väga keeruline ja tekitab palju küsimusi. Millal algab siis kunstnikuks olemine ja kes selle üle otsustab? Millal on kunstnik? Mul on endal ka tunne, et kuskilt see ju ometi algab ja enne seda nagu päris pole. Aga kuidas sa seda tänapäeval mõõdad.
Olen laste käest küsinud, mis on kunst. Üks neist ütles, et kui ma teen kunsti, siis on mul hea olla. Ükski täiskasvanu pole nii head vastust andnud.
Loomulikult ei arva ma, et kunst on vaid teraapiline tegevus, sest lõputult kireva kunstimaailma sees on viimasel imeväike tähtsus. Kunst ju tegeleb kõigega, ka probleemidega. Aga ma pean tunnistama, et ma ikkagi tunnen oma asju tehes, et mul on siis hea olla ja ma ei taha väga probleemidega tegeleda. Ma ei taha neile liiga palju mõelda. Muidu ma vist tegeleks poliitilise kunstiga, vastandades näiteks erakondade retoorikat kalligraafia vahendusel ja vaataks mis juhtub. Kas sõnum läheb sellest ilusamaks? Aga ma ei taha. Tahan paremaid tekste. Ja sellepärast ma nimetangi kunstiks kogu oma elustiili ja erinevate tegevuste kombinatsioone. Õpetamise ja isetegemise põimumist.
Näitan seda ka teistele, sest mina ei saa kõike endale hoida. Ma joonistan ja maalin, teen kunstnikuraamatuid ja kalligraafiat. Ma propageerin Facebookis teadlikult kohvikutes joonistamist kui kvaliteetaega, kutsun üles märkama üksikut lumepalli bussipeatustes, koduseid ärkamisi või koera kallistamist jms. Mulle meeldivad väga igasugused protsessifotod. Protsesse ma kõige enam naudingi. See vist ongi, kus ma end positsioneerin ja mida ma öelda tahan – protsess. Sest see on minu meelest hea. Kuidagi ja kuskilt see mul algas.
Millised on sinu viimased meeldejäävad näitusekülastused või muud kunstielamused, mida soovitad teistelegi?
Ma sain viimase suure elamuse Raul Kelleri näitusel “Rahulik ilu”. Võimsa elamuse pakkus mõni aeg tagasi Anna Mari Liivrandi installatsioonide näitus “Karikakra torge”. Wiiralti preemia näitusel oli ka palju lemmikuid. Naudin väga Naima Neidre akvarelle ja üldse Tamara Luugi kureeritud näitusi. Tahan peagi jõuda kõigile Kumu näitustele. Ilmselt võib neid kõiki soovitada, sest halbu näitusi seal ju pole. On vaid isiklikud kogemused ja seosed. Ja EKKM, Kai kunstikeskus, Kunstihoone Lasnamäel, galeriid vanalinnas ja mujal. Kõik vajaks vaatamist.
