Olukord on lootusandvam, kui oskasin loota. Nimelt püsib asi jalgel mitte üksnes minu, vaid ka teiste osaliste – Külli Roosna, Kenneth Flak, Janek Kivi, Indrek Palu, Leonora Palu, Andrus Kallastu, Jan Kaus, Roomet Jakapi, Indrek Koff, Külli Roosna, Taive Viiding – koostegutsemise lusti tõttu. Samuti annavad jõudu iroonia, mitte üksnes loominguline viha ja teised aina paisuvad tunded. Praegu pingutame selle nimel, et terava saetera jälg oleks võimalikult puhas ja sirge.
Sinu kontseptsioonil põhineva multimeedium-lavastuse pealkiri saab olema “Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?”, mis on läbinud omaette arengutsükli, laual on olnud teisigi variante. Sinu kui muuhulgas keele ja häälega tegeleva autori jaoks on kindlasti sõnadel suur jõud. Millist jõudu ja sõnumit selles lõplikus pealkirjas sisaldavad sõnad endas nüüd kannavad?
Sõna “keerub” tähendusena pean oluliseks, et tema pea ja keha kuuluvad justkui erinevatele subjektidele. Nii et “keerub” on nimisõna ja märgib millegi tegijat. Mida ta siis teeb või tegi? Viitasid, et mulle meeldib keele kõlaga mängida. Siit tuligi “keerub keerdus”. Pealegi võib sõna “keerdus” võtta nii tegusõna kui omadussõnana. “Per aspera ad absurdum” ei tule aga minult, vaid need sõnad pakkus välja Jan Kaus meie lavastusseltskonna ühel esimesel kohtumisel. Eks “absurdum” tulene kunstinädala kuraatoriteema ühest osast: aja absurd.
Kunstinädala kuraatoriteema on tõepoolest „Elulõng – aja absurd“, mis on vähemalt osaliselt inspireeritud sinu isa, Ilmar Malini 90. sünniaastapäevale pühendatud näitusest, mida 2014. aastal Tartu Kunstimajas kureerisid. Kuidas on elulõng sellest saati siiani veerenud?
Nimi “Elulõng” pärineb tegelikult natuke kaugemalt ehk sellenimeline on isa üks installatsioon, mida viimati näidati Pärnus Uue Kunsti Muuseumis jaanuaris 2018. Kui rääkida elulõnga veeremisest, siis minu meelest on see lõngakera jõudnud rolli, millest lõngakera üldiselt unistadagi ei oska – festivali visuaalides on tema väline külg ja alapealkirjas tema nimi. No mida sa hing veel tahad?!
Ja kuidas on ajaga? Kui peaksid tooma hoobilt mõne lihtsa illustreeriva näite aja absurdsuse kohta, milline see oleks?
Esmalt täpsustan, et minu jaoks pole mitte aeg absurdne, vaid paljud asjad ajaliseses plaanis on kuidagi nihkes – aega tähtsustakse tänases õhtumaises kultuuris ikka kõvasti üle. Pole vast suurt vahet, kas jõuad sihtpunkti kümme minutit varem või hiljem. Aga et näiteks autoliikluses kiirustamine võib kaasa tuua hoopis midagi muud kui see minutites mõõdetav võit, selles olen kunagiste propagandistidega paraku nõus. Juhin tähelepanu veel sellele, et sõnapaaris “aja absurd” ei pruugita silmas pidada millegi minutite ja tundidega mõõdetava kestvuse, vaid käesoleva aja ehk ajastu absurdsust.
Kunstinädala etteaste kohta oled öelnud, et see kujutab meie absurdset, skisofreenilist ja ebaloomulikku elukeskkonda, mille põhjustajaks on infomüra, ning et seda tasakaalustavad vaimsus, traditsioonid ja loomulikkus, mida lavastuses kehastavad vastavalt luule, regilaul ja tants. Kõik need aspektid seob tervikuks emotsionaalsus, mida lavastuses esindab heli. Palun paljasta veidi oma lavastuse retsepti, milline osaleja milliseks osaks täpselt kehastub?
Jaotasid väga täpselt ära, kuigi luule, regilaul, tants ja muusika mitte ei kehasta ega esinda, vaid illustreerivad. Aga selles on sul täiesti õigus, et need on seotud vastavalt vaimsuse, traditsioonide, loomulikkuse ja heliga.
Viimastel aastatel on hakanud mind üha rohkem häirima erinevad mürad. Seekord keskendume siis infomürale, kuigi arvatavasti ei pääse suvises Pärnu rannas mööda ka kuuldelisest mürast. Huvitav ja muretsema panev on see, et mõned inimesed vajavad lõõgastumiseks müra, ning tunnevad vaikust ahistavana. Aastakümneid tagasi polnud mõeldav, et ehitusplatsil püüab ehitaja tähelepanu ehitatava kõrval ka raadio või makk. Massiline kõrvaklappidega tänaval liiklemine …
Astute üles kolmel õhtul Pärnu rannahoone seenrõdul, tõenäoliselt erineb iga järgmine õhtu pisut eelmisest – tegu on ju siiski ka nö performance’iga, kus asjadel lastakse juhtuda ja kulgeda. Kuhu loodad ise välja jõuda, millise tunde või äratundmiseni?
Tundub, et esinejatega probleemi pole – nemad on kõik õhinal oma rolli täitmas ja rõõmsad. Olen väga rahul, kui vaatajate seast mõni hakkaks senisest rohkem märkama müra meie keskel. See oleks juba boonus, kui aasta pärast keegi Pärnus nähtut-kuuldut ka mäletaks. Võtan seda samasuguse boonusena nagu seda, kui ma aastal 2009 Berliinis Euroopa Luuleprõmmi sisulistel meistrivõistlustel sain kolmanda koha. Ma ei mõelnud millegi saavutamisele, vaid nautisin enda ja teiste esinemist.
Kui vaatad kogu kunstinädala kava, mida veel plaanid vaatama-kuulama-kogema minna?
Kui vähegi võimalik, vaataksin Jüri Okase, Chintis Lundgreni, Non Grata ja teiste kunstnike reaalsust nihestavaid lühifilme 19. juuli filmiprogrammis. Ka Susana Sanromani, Marija Griniuki ja Kaspar Ausi performance’id tunduvad huvitavad. Alati on põnev, millega Non Grata hakkama saab. Et kelle ta ellu jätab.
Fotod: Raido Krutto
