Kristiina, räägi meile palun ArtDepoo lugu ehk sattumine sinu hoole alla – kuidas kinnistest muusika-kunsti-veiniõhtutest galerii ruumides sai taas avalik kunstipind. Kes olid esimesed autorid, millised tundeid sind valdasid?
Mina jõudsin unustuste hõlma vajunud tolmusesse ja neli aastat tühjalt seisnud ArtDepoo galeriisse viis aastat tagasi, kui koha omanik ehk mulle lähedane sugulane ühel vihmasel ja tuulisel sügisõhtul mind mootorrattaga Kalamajja sõitma viis sooviga tutvustada üht põnevat kohta. Mäletan seda hetke täpselt, kui ta galerii tuled põlema pani ja tegi ettepaneku sellele ruumile taas elu sisse puhuda. Olin ruumi mastaapsusest lummatud. Võtsin mõtlemiseks aega, sest olin alates 19ndast eluaastast töötanud vaid ühe kindla tööandja juures täiesti teises valdkonnas.
Esialgne plaan oli anda võimalus näituse korraldamiseks noortele kunstnikele, kellel puuduvad veel nii kogemused kui võimalused galeriides oma loomingut tutvustada – olla neile nö kasvulavaks.
Nii sündis esimene galeriiõhtu oma sõpruskonnale, kus nii muusika,- veini- kui kunstielamusi pakkusid samuti meie tuttavad. See kontseptsioon oli viis aastat tagasi küllaltki uudne ja tagasiside sõpradelt andis julgust edasi liikuda. Kutsutute hulgas viibis tookord ka kunstnik Lauri Sillak alias Laurentsius, kellelt oli galerii omanik hiljuti soetanud maali, ja nii oligi ta juba järgmise galeriiõhtu kunstnikuks, muusika eest vastutas hea sõber Ain Agan ning minule jäi korraldaja roll. Edasi läks kõik loomulikult. Inimestel oli meeles, et ArtDepoo kortermajas oli ka aastaid tagasi tegutsenud väga edukalt kaasaegse kunsti galerii ehk oli tunda publiku head meelt ja rõõmu, et oleme taas avatud.
Eesti uuemat kunsti tutvustame näitustel siiani, aga galeriipinna mõistmiseks vajasin ma aega ja ruumikogemust, et selle piire nihutada, ning olen väga rõõmus, et viimastel aastatel on peale tavapäraste näituste toimunud meie juures ka pop-up näitused, performance-etendus, toidustuudio Curated by Bakerman toiduruum, mitmed kontserdid ja fotosessioonid. Galerii on olnud ka pop-up stuudioks ühele kuulsale muusikule, kes meie ruumist ja kunstist seintel on ammutanud plaadi lindistamisel inspiratsiooni. See ruum imelise valgusega pakub lihtsalt nii palju põnevaid väljakutseid ja mänguruumi.
ArtDepoo galerii kuulub kunstigurmaanist metseenile, kes eelistab jääda paljudele kollektsionääridele omaselt tagasihoidlikuks ja säilitada incognito staatus – mis teda kannustab kunstielus osalema? Mis tal veel tehtud ja tegemisel on?
Eelmisel aastal omistati talle ka kultuurisõbra tiitel, sest ta on kultuuri erinevaid valdkondi toetanud aastaid, aga ka selle auhinna kätte saamisel soovis ta jääda tagasihoidlikuks ja nii tuli mul see auhind ära tuua :). Olles ise tegev ärivaldkonnas naudib ta seda, mida kunst kui kultuuri üks osa talle pakub. Olen talle väga tänulik usalduse eest, sest tänu tema toetusele olen ma galeriis valikutes vaba ning sõltumatu ja usun, et kui see, mida galeriis ette võtame ja teeme, pakub meile elamust, pakub see ka rõõmu nii loojatele, korraldajatele kui külastajatele.
Oleme koos külastanud skulptuuriparke üle maailma ning arutanud kaasaegse kunsti suhet looduse ning avalikku ruumiga. Samuti oleme mõlemad suured tänavakunsti huvilised, sest ka see maailm on nii kirev, põnev ja osa linna või koha kultuurist. Tänavakunstiga seoses meenub reis Palestiinasse, mida Iisraelist eraldav betoonist turvamüür on aastaid ahvatlenud grafitikunstnikke üle maailma sinna joonistama. Samuti on olnud põnevad reisid, kus oleme koos otsinud Edward von Lõnguse EV100 raames tehtud seinamaalinguid erinevates Euroopa suurlinnades.
ArtDepoos on juba toimunud ka mitmeid üritusi Tallinn Art Week’i (TAW) ja selle järeltulija Tallinn Biennaali (TB) ning teiste festivalide ja sarjade ajal – kuidas sellesse seltskonda sattusid?
Oleme olnud erinevate näituste ja ettevõtmisega TAW-i, TB’i, Disainiöö, Tallinn Open House`i ning Kalamaja päevade programmides. Esimestel galeriis töötatud aastatel viisin end meie kultuurimaastikuga põhjalikult kurssi ja proovisin luua võimalikult palju kontakte ise. Suur aitäh TAW-i tiimile, kes meid mõned aastaid tagasi programmi lülitasid ning usaldasid! New York’is elava ning resideeruva Jaanika Peerna näitus Eestis kunstinädala raames tõi meile suure publiku ning tähelepanu. Erinevate ürituste ja programmide juures osalemine annab hea võimaluse jõuda erinevate huvidega ja erinevas vanuses külastajateni. Viimastel aastatel on meid juba programmidesse ise kutsutud, mis tõestab, et ArtDepoo galerii on taas üles leitud ja avastatud. Proovime pakkuda enda poolt parimaid elamusi, et oleksime galerii, mis ahvatleb korduvalt külla tulema.
Kuna ArtDepoo majas asub 55 korterit, sai omal ajal esimeseks väljakutseks tuua elanikud taas galeriisse ja nii sai korraldatud esimene kõige pisemate ja nooremate majaelanike näitus, inspireerituna samal ajal galeriis olnud Mauri Grossi maalinäitusest.
Näitus osutus Kalamaja päevadel nii populaarseks, et järgmisel aastal ehitasime galeriisse juba koostöös Kalamaja lastekunstiringiga MaruKaru imelise mänguruumi koos Sten Martini fotodega seintel.
Oled ise enamasti galeriis kogu aeg kohal. Millist vahetut tagasisidet oled saanud?
Jah, toimetan galeriis igapäevaselt üksi ja seetõttu olen kursis kõigega, mis galeriiga seotud. Sellel on tõesti teatud eelised, sest nii saan olla vahetus kontaktis nii kunstnike kui külastajatega. Samas on galeriiruumi vastu huvi suur ning olen mõistnud, et tehes midagi hästi ja põhjalikult ei saa me olla avatud kogu aeg. Seetõttu toimetame projektipõhiselt ja suudame aastas teha 4-5 näitust, mis on avatud pikemalt, ning nende kõrval ette võtta ka lühemaid projekte. Meie juures esinenud kunstnikud on olnud vastutulelikud ja nii on välja kujunenud, et pikemate avamisaegade puhul käivad nad ka ise „valves“, mis on publikule väga meeldinud. Lisaks asub ArtDepoo väga huvitavas hoones kunagise Norma tehase plekitööstuse kompleksis, mille ajalugu, asukoht ja arhitektuur pakub möödujatele jätkuvalt huvi.
Mitmed näitustööd on leidnud tee sinu enda koju. Millised on nende lood?
Kui kodu peaks kirjeldama veel ühe sõnaga peale koju jõudmise tunde, oleks see „rahu“, kus kõik on paigas ning kus on hea liikuda ja olla. Kodu seintel oleva kunsti vaatamine loob samuti meeleolu ja nii jõudis esimene maal meie uude koju varem kui televiisor.
Eesti kunst on omanäoline ja otsustasin, et traditsiooniliste soolaleivakinkide asemel sooviksin, et kõik meie sõbrad ja lähedased panustaksid ühte suurde maali meie elutoas.
Maali lugu on aga huvitav. Olime abikaasaga kindlad, et soovime maali Laurentsiuselt, kes oli ka esimene professionaalne ja laiemalt tuntud kunstnik meie galeriis pärast taasavamist ja kellest on saanud tänaseks ka meie hea sõber.
Liigun vabal ajal palju looduses ja seetõttu kõnetas mind Laurentsiuse näitus „OOOO“ Vaal galeriis, kus paljudel sealsetel maalidel oli tunda kevade hõngu ning maalidel kasutatud sümbolid lubasid ennast ikka ja jälle lõputult tõlgendada. Kahjuks ei sobinud ükski näitusetöödest mõõtmetelt meie koduseintega ja nii kutsusime Laurentsiuse endale külla, et ta saaks meie kodu uudistada ja tunnetada ning selle põhjal maalida nö tellimustöö. Laurentsiusele aga meeldis meie suur kollane tugitool ja nii sai tema omakorda värvide valikul sellest inspiratsiooni. Eelmisel aastal oli mul juubel ja minu üllatus oli suur, kui sünnipäeva hommikul oli maal seinal. Maali teeb huvitavaks see, et see on kaheosaline, ehk kui pooled ära vahetada, sünnib täiesti uus teos.
Nüüd võingi lõputult istuda oma kollases tugitoolis ja silmitseda mitmekihilist maali seinal ning uskuge või mitte – ma suudan ikka ja jälle avastada sealt midagi uut! See on väga meditatiivne kogemus.
Minu kodu on minu turvatsoon ja seetõttu on ka teised siinsed maalid kunstnikelt (Maarit Murka ja Regina-Mareta Soonsein), kellega olen tutvunud galeriitöö käigus, kellega on tekkinud aastate jooksul lähedane sõprus ja kelle looming mulle väga endale korda läheb. Siiski pean mainima, et mitmed seinad on veel tühjad ja ootavad oma aega.
Sa ei ole õppinud ei kunstiteadlaseks ega -ajaloolaseks, kuraatoriks ega galeristiks. Seetõttu on sinu plussiks kindlasti ka publikusõbralik suhtluskeel, mis ei jää kinni erialaspetsiifikasse, kaanonitesse ja skeenedesse, tundud nö eelarvamuste- ja kohustustevaba. Millise perspektiivi see kunstile annab?
Olen aru saanud, et galerii omaniku soov oligi tuua siia „puhtalt lehelt“ inimene, kellel puudub kunstivaldkonna taust, ning jälgida eemalt minu kujunemist ja toimetulekut täiesti tundmatus maailmas.
Olen terve eelneva elu eriala tõttu töötanud suure meeskonnaga ja nii õppinud inimestega suhtlema. Esialgu oli väga harjumatu olla üksi, seda enam, et minu eelnevad kunstikogemused olid olnud pigem tagasihoidlikud. Minu hea sugulane õpetas mind märkama, tunnetama ja tajuma ning tohutu kannatlikkusega tutvustas ta mulle kuulsaid kunstihooneid ja näituseid nii Eestis kui maailmas, jälgides minu reaktsiooni ning kuulates tagasisidet. Olin hämmeldunud kunstnike eneseväljendusviisidest ning teemadest, mida näitustel käsitleti. Usun, et võisin esimestel galeriiaastatel saada „kunstipalaviku“, sest proovisin kõigest aru saada, meelde jätta, lahti mõtestada, minu ees avanes justkui võlumaailm, mille olemasolust olin siiani nii vähe teadnud. Tasapisi hakkas kõik laagerduma, lugesin palju, alustades laste kunstiõpikutest ning võttes julguse küsida kõike ja kõigilt, kui midagi jäi arusaamatuks.
Galeristide kursustel aga taipasin, et vaatamata valdkonnast taandub kõik lõppude lõpuks inimlikkusele. Tuleb olla tähelepanelik ja lahke, osata kuulata, märgata ja võimalusel anda edasi või elada kaasa. Naudin väga vestlusi meie külastajatega ja hindan seda, kui ka nemad julgevad küsida.
Ja tõenäoliselt on mul lihtsalt väga vedanud kunstnike ning koostööpartneritega, kes aastate jooksul on mind väga toetanud, aidanud ning heatahtlikult suunanud, selgitanud ja õpetanud mõistma.
Millised on sinu viimase aja eredamad kunstielamused, olgu siis visuaalse, vokaalse või teatraalse kunsti vallast?
Praegune olukord on andnud nii palju võimalusi avastada Eestimaad. Viibisime paar nädalat tagasi perega Lõuna-Eestis külastades Piirissaare vanausuliste külasid ja avastades Setomaad.
Mind puudutas väga Vana-Võromaa kultuurikoja näitus „lahtiÜhtimine“, kus ühes näituseruumis oli tunda ja tajuda erinevate põlvkondade omavahelist sidet ja ühtehoidmist maalide kaudu. Setomaal kutsusid sõbrad meid Põlvamaale Käbliku rokifestivalile, kus punki ja särisevat elektroonilist muusikat kokku sobitanud noortebänd Horror Dance Squad oli oma metsikuse ja lavashow’ga tõeline elamus.
Vaimustusin ka sellel suve taasavatud Viinistu kunstimuuseumist ning sõpradega külastatud Ikoonimuuseumist. Jälgin suure huviga ka praegu Ida-Virumaal toimuvat tänavakunstifestivali Rural Urban Art, kus ilmuvad uued seinamaalid sealsetesse väikelinnadesse.
Tekst: Triinu Soikmets
Fotod: Ivar Hütt, Heikki Leis, erakogu
