Näituse avamisel toimunud performance käigus lasid ennast kiilaks ajada ning tätoveerisid pealaele kirja. Kuidas see on Sinu elu muutnud?
Kõigepealt ma panin tähele, et mu pea ei ole kunagi tundnud nii palju tundeid kui nüüd. Kui ma lähen soojast ahjust mööda, siis esimesena tunneb seda mu pea.
Peolt taksoga koju sõites sain aru, et juuksed varjavad tegelikult väga palju – sa saad sisuliselt nende taha peitu pugeda. Kui sa oma juuksed ära ajad, siis peab sul olema väga suur sisemine enesekindlus, et üldse niimoodi olla, sest muidu tekib tunne, et inimesed vaatavad sind kuidagi veidralt. Ma sain aru, et mul ei ole vaja juukseid selleks, et olla kuidagi enesekindlam. Teiseks sain ma aru, et läbi juuste mahaajamise kuulun ma vähemusse, ma olen tänu sellele kuidagi teises sotsiaalses grupis. Seda ma ka aimasin. Väga huvitav, soovitan täiega.
Ma olen peale kunstiülikooli astumist häbenenud, et poseerisin kunagi Playboy kaanel, nagu beib või nii. Minu arust olen täna lahe transformatsioon sellest Playboy kaane chickist, mis oli ainult ilu ja välimuse peale ehitatud. See on transformatsioon iseenda sees, mis on väga lahe tunne.
Marta Vaariku performance helifaili saab järgi kuulata siit
Tallinn. EKA Galerii 07NOV19. Marta Vaariku isikunäituse avamisüritus. Foto Raul Mee
Kuidas sa jõudsid nii teistsugusest maailmast kunstini?
Kunst pole ju nii teistsugune… Ma ei saanud lavakasse sisse ja ma ei lähe noh, matemaatikat õppima. Tundsin vajadust õppida ja ma õnneks kunagi ei olegi arvanud, et ma saaks ilma hariduseta hakkama. Youtube’istvõib ka kosmonaudiks õppida, aga see tundub kuidagi väga keeruline ja tüütu.
Ma olen olemuselt väga füüsiline ja kehaline – olen 8-aastasest peale mänginud teatris, filmis ja televisioonis, seega teadsin, et tahan teha midagi oma kehaga. Tegelikult astusin EKAsse ka kaks korda. Esimesel korral ehtekunsti ma sisse ei saanud. Kusjuures lavakas on ju üle aasta sisseastumised, nii et ma põhimõtteliselt proovisin kuus aastat järjest sisse saada. Viimane kord läksin juba nalja pärast, ilma et ma oleks midagi ette valmistanud, vaid vanade tekstidega. Lihtsalt nagu kiusu pärast, et näha, et kas nad tõest lükkavad mu ära. EKAsse teist korda sisse astudes olin ma juba natuke targem ja kavalam läksin kahte osakonda korraga – ehtekunsti ja vabadesse kunstidesse. Ma olin ainuke, kes tahtis tegevuskunsti, nii et seda osakonda ei avatudki…
See oli kuidagi loogiline jätk, sest Viljandi ei olnud kunagi option ja kaasaegne tants mind absoluutselt ei võlu. Mul on küll väga häid sõpru, kes on selle lõpetanud ja me nimetame seda mõtestatud aelemiseks.
Lõppkokkuvõttes on väga hästi, et ma ei saanud näitlejaks, sest nüüd on mul oma hääl ja oma ideed.
Näitlemine on rohkem käsitöö kui kunst, need on ikka väga erinevad?
Ta on kutseharidus, ütleb mu isa. Sina oledki materjal. Aga kunstnikuna on ka sada korda raskem, sest olla oma aja, vaimu ja töö boss, võtab väga palju energiat. Deleuze arutles selle üle, et kordusest saab jaatus. Ma olin korranud ühte ja sama näitlemiseasja viisteist aastat ja see oligi minu asi. Kui ma lõpuks kunstiülikooli astusin, olin ma ikka oma peas näitleja. See, et minust kunstnik sai mu enda sees, on alles väga hiljutine nähtus, kuigi ma olen kümme aastat Kunstiakadeemias õppinud. See ümberlülitus või läbi korduste teiseks inimeseks saamine on ikka suur ja raske töö.
Sul on automaatselt olemas hääl, mida teistel noortel kunstnikel ei ole. Ligipääs publikule ja sihtgrupile, kes muidu kunstimaailmast huvitatud ei ole.
See ühtepidi kindlasti nõrgestab minu kui kunstniku staatust mingite inimeste silmis.
Öeldakse ju ka, et teater ei käi muuseumis ja muuseum ei käi teatris. Iga valdkond teeb seda oma valdkonnale. Tegelikult esietendustel käivad needsamad näitlejad ja lavastajad ja teatriinimesed. Ja kui lähed kunstinäitusele, siis seal on täpselt needsamad valdkonna inimesed.
Mul on niisugune tunne, et kunstimaailm onaneerib.
Ühtepidi see ärritab aga teistpidi on mul võimalus nüüd seda publikut segada.
Võrreldes teatriga, kas kunst on keerulisem?
Minu teemad on näiteks naise õigused. Ma saan aru, et nende inimeste jaoks, kes muidu galeriis käivad – kunstnikud ja kunstiteadlased ja teised vabameelsed inimesed – on see juba ilmselge, et naine on inimene ja võrdne. Aga päris elus – mänguväljakul, oma sõprade ja sõbrannade, oma perekonnas näen neid mustreid, mis on praeguses ühiskonnas valdavad, mis ei ole siiamaani muutunud ja see jahmatab mind.
Kuna mul on võimalus, siis mul on teistpidi ka kohustus seda massideni viia. Või kasvõi ühte perre, kes võtab peale seda oma lapse kaissu või ühe naiseni, kes lahkub ebameeldivast suhtest ja leiab oma väärtuse. See oleks juba väga hea ja olen oma eesmärgi täitnud.
Kunstimaailmast väljaspool publikuni jõudmine sobib sulle väga hästi mitte ainult sellepärast, et sul on juhtumisi kapitali, vaid ka sellepärast, et oled värvikas ning tõmbad oma provokatiivsete etteastega tähelepanu. Mõnda lõbustad ja võib-olla mõnda teist ärritad. Sinu maalid on rõõmsameelsed ja positiivsed.
Kui ma sain oma esimesed kaks maali üles, vaatasin, et kurat, kõik on nii korralik ja ilus ja liiga sirge ja sätitud. Rääkisime isaga, arutasime. Isa, pole mingi kunstiekspert aga üldmulje on tal ikkagi see, et noorte kunstnike tööd eestis on nagu üks sitahunnik viimasel ajal. Tegelikult me mõtlesime ja tegime nalja, et võib-olla on kõige provokatiivsem teha vahelduseks ilusaid asju.
Kunstimaailmas võideldakse väga palju kapitalismi ja tarbimise vastu ja sellepärast on ka tööd suures osas toodetud just mingisugusest rämpsust, mida enam kellelgi vaja ei ole.
Mind on aga kogu aeg häirinud, et mind kuidagi õpetati, et kunstnikuks võid saada aga sa ei saa mitte kunagi rikkaks või et oledki vaene ja kurb ja üksildane ja peadki kannatama. Seda ma ei usu. Ma arvan, et raha alati on – seda tuleb lihtsalt võtta sealt, kus seda on. Elu ei pea olema nagu üks kannatuste rada. Ma nägin Berliinis eriti lahedat austria kunstnikku Curt Stenvert tööd. Installatsioon – klaasist kuubik – ja seal on üks nukk, mis istub mingisuguse põlenud doki peal. Installatsiooni peale oli kirjutatud mitmes keeles, et kunstniku elu on kurb ja üksildane ja see jäi mul igavesest ajast igavesti meelde. Ma olingi Berliinis üksinda aasta aega ja mõtlesin, et fuck, ma ei taha olla kurb ja üksildane, ma ei taha istuda üksi oma maalidega, see ei sobi mulle. Ma tahan, et mul oleks mingi kamp ümber, kellega ma saaksin ideid põrgatada ja möllata ja saada kinnitust sellele, et see, mida ma teen– on kuidagi relevantne või asjakohane.
Photo from Artnet.com.
Selle kõige juures on minu meelest kõige olulisem, et Sa oled täielikult kunstimaastikul kaasas, huvitatud kolleegide tegemistest, käid näitustel, loed kunstiteooriat ja suudad neid kahte erinevat maailma ühendada. On väga oluline, et jätaksid selle seose alles, seetõttu ma arvan, et Kulka oleks Sulle ka vaeste raha andnud.
Ei noh, see kontrast on olnud algusest peale suur. Lõpuks oledki nii tark, et ei häbene enam öelda, et sa oled popkunstnik, et selles on ka väärtus. Aga väga oluline on kindlasti lugeda raamatuid ja olla teooriatega kursis.
Selle näituse puhul põdesin kõige rohkem sellepärast, et ma ei lugenud äkki piisavalt juurde. Lõppkokkuvõttes sain aru, et tegelikult oli see näitusepagas mul juba kuskil olemas ja sain toimida selle pealt. Ma ei pidanudki viimase kahe kuu jooksul veel mingisugust teooriat kasvatama.
Mulle väga meeldis, et sa oma performance´i käigus lugesid ette eesti naisluuletajate loomingut.
Kunagi varem ei ole luule niiviisi kõnetanud.
Minu meelest on see, mis praegu Eesti naisluuletajad teevad, tõepoolest mõjus. See ausus ja tohutu siirus – ma tean, kui raske see on.
Kui sa midagi sellist kirjutad, siis põhimõtteliselt pärast seda pannaksegi hullumajja. Sa teed ennast nii lahti. Ma unistan stand upist, et ma saaks ükspäev võtta kõik oma probleemid ja keerata neile veel sada protsenti vinti juurde ja siis minna lavale, rääkida tõsise näoga seda, mis ei ole tõsi ja mis on täiesti kohutav. Põhimõtteliselt, mis sotsiaalses plaanis või iseenda jaoks tundub selline, et kunagi ei räägiks kellelegi midagi nii ausalt, siis tuled lavalt maha ja oledki täiesti tühi aga samas räigelt laetud. On jälle piire nihutatud.
Stand-upi nali peab kasvama, tõusma, jõudma, olema väga selgelt üles ehitatud ja struktureeritud, pluss sa pead selle pähe õppima, sest see ei tööta maha lugemisega. See on omaette kunst ja ma imetlen neid inimesi, kes seda oskavad. Soovitan väga kasvõi Netflixist vaadata neid naiskoomikuid, see on parim pohmelli ravim.
Näiteks Piret Karro luuletus “Ida-Euroopa libu” – ma suudan sellega täielikult suhestuda, ka mina olen seda tundunud. Tegelikult tahaks teada, kas mõni naine ei ole? Sellest tuleb ka mu MA töö kevadel…
Või võtame Instagrami konto @seepoleokei, kus tšikid saadavad ScreenShote sõnumitest, mida mehed on neile saatnud. Täiesti võõras inimene ongi ainult kaks sõnumit talle saatnud. Esimene – “sa oled nii ilus, kaunis, sa oled super, jube lahe, ma tahaks kokku saada.” Ja kui see tüdruk ei vasta, saadab järgmise sõnumi: “sa rõve libu, sul sirge kann, keegi ei tahagi sind panna.” See on ahistamine ja võimu ärakasutamine ja lihtsalt rõve.
Nüüd me jõuamegi sinna, et kõik lapsed kasvavad emade kõhus ja kui meil on targad emad, siis meil on targad lapsed, see tähendab siis ka pojad. Kui sa oma ema austad, siis sa ei käitu ühegi naisega niimoodi.
See tähendab seda, et kõik emad peavad oma lapsi niimoodi armastama, et nende lapsed oleksid viisakad, ilusad, ausad ja austusväärsed inimesed. Et sa saad juba lapsest peale aru, et kõik on võrdne, kõik on ilus ja hea. Mitte, et sa kannatad kuskil kehvas suhtes, kus mees sind kogu aeg alandab ja lased oma lastel vaadata seda pealt, kuidas ema on kodus miski tähtsusetu tegelane. Ma arvan, et iga naine peab kas või uue põlvkonna jaoks astuma välja sellistest suhetest ja ise hakkama saama. Kuidagi leidma enda kõrvale sellised inimesed, kes teda aktsepteerivad ja austavad.
See ongi huvitav, et selliseid asju ikka juhtub. Suhtled inimestega ja näed, mida ümberringi tehakse ja tegu on siiamaani valdava probleemiga, mis on minu jaoks täiesti uskumatu. Arvan, et asi jõuab ringiga tagasi lapsepõlve. Sinna, kas su ema või isa on sind kaissu võtnud või oled sa pettunud inimeses, keda armastasid. Edaspidi käitudki inimestega, keda sa tegelikult armastad, ikkagi kehvasti.
Kuidas saaksime teineteisele naistena rohkem toeks olla mitte ainult partneritena vaid teist sorti kaaslastena, et suudaksime leida elu väärtuse koos sõprade ja lähedaste suhetega?
Kasvõi see, et naerata. Kui kohvikus on ema väikese beebiga, siis ära fucking vaata teda kurja näoga, sest tal on niigi raske ja halb olla. Põhimõtteliselt teda ennast ei olegi enam olemas.
Ta on selle väikse inimese ori ja teeb hommikust õhtuni seda, mida see imik tahab. Ta aju ei tööta, keha on katki. Omast kogemusest võin öelda, et aasta aega ei tekkinud mul peas mitte ühtegi seost. Olin veendunud, et ma olen täielik idioot. Tundsin seda ka avalikes kohtades, et lapsed ei ole aktsepteeritud ja on suhtumine, mida sa oled selle titega siin.
Lapse nutuga tuleb ära harjuda, see on kõik otsuse või mõtte küsimus, kuidas sa sellesse suhtud, kas lapse nutt on okei või ei ole. Me oleme kuidagi jõudnud sellisesse ajajärku, kus lapsed peaks kuhugile ära paigutama, et nad ei ole enam ühiskonna osa. Keegi võiks neid hoida või nad võiks kuskil eemal olla. Ma olen proovinud võimalikult palju oma last kaasa võtta, lasknud tal nutta ja karjuda ka kohvikutes, et seda kuidagi ühtlustada.
Tahan öelda, et naerata sellele emale, anna talle natukenegi jõudu või kui sa oled kogenud ise sama, siis ütle talle midagi ilusat või tee kompliment. See ei pea olema tuttav inimene. @seepoleokei Instagrami kontol tüdrukud räägivad sellest, kuidas neid on ahistatud bussipeatuses, bussis, igal pool. Ja seal oli mitu lugu sellest, kuidas inimesed olid kõrval ja nägid seda, aga mitte keegi ei astunud vahele. Et võtke ennast kokku. Inimesel võiks olla õiglasem maailmapilt ja mingisugused basic väärtused.
Foto Marta Vaariku erakogu
Ärge kartke vahele astuda isegi kui tuleb välja, et see ei olnud vajalik?
Võib siis lihtsalt küsida, et kas kõik on okei. Mul on väga toredaid inimesi ümber, kes on aidanud puid tuppa tassida ja last hoida ja koera jalutada. Ma olen täiesti veendunud, et üksi lapse kasvatamine on väga raske, et selleks on ikka tervet küla vaja. Ja naised peavad ikka koos saunas käima ja rääkima oma asjadest.
Kes on sinu lemmikkunstnikud või -teosed?
Ma avastasin oma näitust tehes Judith Bernsteini, kes põhimõtteliselt teeb sama asja kui mina. Ma vaatasin tema intervjuusid ja huvitaval kombel oli ka tema alguses mitte aktsepteeritud. Ta teeb kunsti juba seitsmekümnendast. Nüüd tegi ta maali Trumbist, millega ületas uudiskünnise. Ta ärkab hommikul üles, annab kassidele süüa ja läheb stuudiosse, hakkab maalima ja vaatab, mis talle parasjagu alateadvus ütleb. Tal on peenise kujutis põhiasi ja tema sõnul on see võimu sümbol. Minu arust viitab ta sellele, et ka temal võib olla peenis.
Aga lemmikteos – nägin Veneetsia biennaalil üliilusat Yuri Ancarani videot „Da Vinci” (Venice Biennale 2013) Seal on Da Vinci nimeline opereerimismasin ehk robot, kus arst tegutseb joystickidega ja siis väiksed käärid lähevad inimesed sisse ja teevad inimese sees operatsioone. See video oli kuidagi nii lummavalt ilus, et käisin seda kaks korda vaatamas. Tegelikult on paljud kunstiteosed mind mõjutanud aga ma arvan, et see on meelde jäänud oma mõjuvusega, et kui oled terve Veneetsia Biennali läbi vaadanud ja miski ikka veel lummab.
Mulle ikkagi meeldib abjektsiooni teema, et inimese sees on peidus midagi sellist, millest ei taheta rääkida.
Üks asi on see sitt, kusi, okse, ila, tatt ja veri aga teine asi on mingisugune tumedam pool ehk tapahimu, halvad mõtted, kurjad asjad, millest ei räägita ja mis on tabu.
Kui kaua sa maalisid?
Sain aasta aega tagasi teada, et näitus toimub. Püha Kolmainsuse video puhul teadsin, et tahan seda teha kontsakingades ja kevadel filmida. Ma tahtsin, et see oleks veel ilusam ja kuidagi idülliline ja hästi rõõmsates toonides. Aga ma tegin vahepeal Nublu videot ja teisi asju, nii et kartsin äkki ei jõuagi midagi valmis. Mulle jäi vaid september, oktoober, ehk siis tegin maale kaks kuud pluss video ja kõik muu.
Samas tegin nii, et olin ainult selles mullis ja kõik ülejäänud tööd panin selleks ajaks hoiule. Stuudio on mul kodus. Mul oli kaks rütmi – üks oli koos lapsega, kui puhkasin ja mõtlesin, teadlikult käisin õues ja ei teinud tööd. Teises rütmis ma maalisin või kirjutasin.
Panustasin sada protsenti ja nii teha ongi ainukene viis. Tore oli, et EKA galerii poolt oli abi. On väga suur pluss, et ei pea tegelema kommunikatsiooni ja PR asjade välja mõtlemisega. Ma saingi tegeleda maalimise ja mõtlemise ja reaalsete teostega.
Marta ja vanaema Liivi Lembra. Foto Marta Vaariku erakogust.
Minu vanaema Liivi Lembra, kes saab kevadel üheksakümmend, on mulle suur iidol ja eeskuju. Mulle tundub, et oleme väga sarnased. Ta ütleb alati, et oi, et ma ikkagi jõudsin bussi peale, et mul on need kaitseinglid, kes toetavad. Mulle on tegelikult ka selline tunne, et mul on hästi palju õnne. Õnne on mul muidugi tänu sellele ka, et mu vanemad mind toetavad. Seega julgen usaldada situatsiooni ja minna üsna piiri peale, sest tean, et tegelikult ei juhtu midagi ja saan alati sulgpatjadele kukkuda. Ma hästi palju panustan õnne peale. Kunstiga on nii, et keegi ei tea lõppkokkuvõttes, kuidas peab teos välja tulema. Siis saadki driftida äärealadel ja katsetada, hulluda.. Ma arvan, et see ongi loovtunne, et olen selle flow sees. Vahepeal, kui oli raske ja juhe koos, siis isa ütles mulle, et naudi seda aega. Siis sain aru, et peabki nautima, sest see ongi tegelikult see, mille nimel ma elan – selle drivei nimel, et saaksin olla selles mullis, kus ma teostan iseennast.
See on täiega narkootiline – dopamiin, mis tekib armumise ja eneseteostusega, on sama aine. Ma arvan, et see on võrreldav kokaiiniga, et see on selline hea natural high, kus olla.
Aga liiga tõsiselt ei tohi seda kõike võtta.
Tallinn. EKA Galerii 07NOV19. Marta Vaariku isikunäituse avamisüritus. Foto Raul Mee
Milline oli päev peale näituse avamist ja performance’i? Kas tundsid pinge langust?
Ma mõtlesin, et sõidan järgmisel hommikul Berliini, aga õnneks ikkagi magasin ja ei läinud, vaid puhkasin terve nädalavahetuse. Kogu perioodil oli palju kohvi, Coca-Colat, Red Bulli ja vähe süüa ning õues liikumist. Kui oled kogu aeg pinges ja töötad, siis tegelikult väsid väga ära.
Nüüd siiamaani ma ikka veel magan päeval ja olen taastumisrütmis. Mul on juba järgmine projekt ees, mis on mul peas mitu kuud tiksunud. Üks õhtu läksin last magama panema ja see tuli mulle lihtsalt pähe. Tegelikult on lahe, et teed ühe projekti ära, saad sellest lahti ja järgimine juba ise tiksub kuskil tagaplaanil ootel. Kui mõni suurem asi eest ära läheb, siis ta ilmub välja ja hakkab ennast ise peas teostama.
Ma olen see terve see aasta super flows olnud. Meil oli aasta tagasi üks naistepidu, kus võlusime natukene, ma arvan, et see aitas! : D Ja võibolla, see flow asi tuleb ka sellest, et ma olen peaaegu kaks aastat vallaline olnud. Mulle tegelikult sobib olla iseenda ja oma elu peremees.
Võib-olla see, miks ma saan lähisuhetes haiget, on tingitud sellest, et kipun teise inimese peale hullult ära vajuma.
Kipun lähisuhtes pehmeks muutuma, jättes nii juba alguses endast täiesti vale mulje. Võib-olla see drive tuleb ka sellest, et praegu ma ei looda kellegi teise peale, vaid pean ise hakkama saama ja sellepärast on olnud erakordselt töökas ja hea aasta.
Sõbranna Sandra Mäesepp on see, kes on olnud mu turvaisik. Ma ei taha liiga isiklikuks minna, aga võib-olla peaksin.. Kui tuled välja raskest suhtest, siis sul peab olema keegi, kelle juurde sa saad alati minna, keda usaldad ja kes ütleb jaa! mitte ei. Ma kutsusin seda refugee houseiks. Mul oli alati koht, kuhu minna ja olla ning keegi, kes mu vastu võttis. Ma arvan, et need naised, kellel on tugiisik, keda nad saavad usaldada, on palju lihtsam ebameeldivast suhtest välja tulla.
Mida võiks lõpetuseks öelda?
Näitus on nüüd läbi aga tulge külla ja ostke maalid ära. Maalid tahavad kuskile suurtesse ilusatesse kodudesse saada. Aga see ei ole ka nii lihtne, sest kui sul on kass, kes saab kassipojad, siis armud neisse ära ja hakkad väga valima, kuhu peredesse sa neid annad.
Tallinn. EKA Galerii 07NOV19. Marta Vaariku isikunäituse avamisüritus. Foto Raul Mee
