Näituse heli:
Kunstnik: Edward von Lõngus
Heliteos: Taavi Tulev
Kuraator: Andra Orn
Tehniline lahendus: Reio Raudsepp, Dreamcrew meeskond
Valguslahendus: Olev Luhaäär, E & T Valgus
“Viimsepäeva katedraal” ei ole tavaline näitus, vaid omanäoline ruumikogemus – katedraali sisenedes satud silmitsi kapitalikeskse maailmaga, kus surma ja hävingut võetakse meelelahutusena. Näituse suurteosed võtavad vapustavad mõõtmed – ligi pool tonni kaaluvad teosed on loodud hirmuäratavatele 25-ruutmeetristele terasplaatidele ning riputatud trossidega laetaladest alla.
Edward von Lõngust pole füüsiliselt olemas – see mida, näete, on vaid idee. Ta on ühiselt jagatud teoreetiline kontseptsioon, multiidentiteedi ajastu peegeldus informatsiooniväljas, mis on genereerunud kollektiivteadvuse võngetest. Ta eostus infoühiskonna viljakates tingimustes paljude erinevate mõtete kokkulangemise tõttu ning sündis ridade vahelt 21. sajandi kaasnähtusena. Ta on kogus mõtteid suures infoväljas, kes levib teadvusest teadvusesse nagu arvutiväline arvutiviirus.
Von Lõnguse töid võib leida Tartu, teiste Eesti ja ka Euroopa linnade tänavatelt. Ta tegeleb kultuurilise miksimisega, lõikudes juppideks ja kleepides uuel viisil kokku kõike, mida olemasolevast kultuuriruumist leida võib, eesmärgiga luua vaataja ajus uusi ühendusi ja võimalikke lahendusi. Tema tegutsemine on põhjustanud nii tormilist heakskiitu kui raevukat pahameelt. Teda on nii arreteeritud kui ka premeeritud Tartu linna kultuurikandja aunimetusega. Tema loomingut võib kohata nii Tartu Kunstimuuseumi prügikastide juures kui nende püsikollektsioonis, seda on eksponeeritud Kumus ja avaldatud National Geographicus, kajastatud „Pealtnägijas“ ja tekitanud ohtrat kõneainet paljudes rahvusvahelistes meediaväljaannetes. Mitmed tema töödest on sattunud ülesodimise või eemaldamise ohvriks, mõned aga müüdud oksjonitel rekordhindadega. Mõned on lubanud talle kättesaamise korral hoopis tappa anda. Von Lõnguse looming on eristamatu tema eksistentsiaalsest olemusest ning iga teos on tükk temast enesest. Nagu on seda ka iga vaataja, kaasamõtleja, kommenteerija ja ostja.
Tegu on ekskursiooniga inimkonna hingepeeglisse keset 800 m2 ruumikogemust, 25 m2 terasplaatidele loodud suurteoseid ning 300 000 rahaühikut.
Kolm aastat tagasi esitleti erinevates Euroopa linnades Eesti tuntuima tänavakunstniku Edward von Lõnguse teoste seeriat, mis oli inspireeritud Bernt Notke “Surmatantsu” maalist Niguliste kirikus Tallinnas. Bernt Notke poolt maalitud “Surmatants”* kõneleb inimeste heitlusest surmaga. Nende päritolust või maisest staatusest hoolimata tirib surm kõiki üht moodi tantsule. Inimesed Niguliste kiriku maalil seisavad aga justkui kohtumishetkest rabatuna ega paista omavat erilist indu vikatimehe tantsuga kaasa minna. “Viimsepäeva katedraali” installatsioon ,,Surmatants“ ja selle satelliitekspositsioon Solaris keskuses olid selle teema edasiarendus ja kulminatsioon. Näitusel eksponeeritud 12 meetrit pikk üleelusuurune tänapäevane kapitalistliku tarbimismaailma „Surmatants“ vastamisi peegelseinaga on justkui Jokkeri vildakas naer, mis eneselegi üllatuseks tuleb meie endi peegelpildist. Tänapäeva surmatants on fanaatiline reiv kus inimene vihub pöörases hoos tantsu surmaga käsikäes. Inimene ja surm on osutunud suurepärasteks partneriteks. Surm lõikab nüüd suurema kaarega kui kunagi varem, kuid vikati asemel on tal palju moodsamad vahendid. Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masi nateks, numbriteks ja kasuteguriteks. Surma pakendatakse ja turundatakse, seda ostetakse, müüakse ja vahendatakse.
Dialoogis peanäitusega omandab just kaubanduskeskuses kui tarbimise kantsis altarimaalile sarnaselt postamendile loodud Lõnguse „Surmatants“ hoopis teise tähenduse, millele paneb punkti interaktviine rahakast, kust igaüks saab kupüüre haarata. Solaris keskuses eksponeeritud „Surmatantsu“ on teostatud lõuendile eristudes tugevalt industriaalse kate draali terasplaatidele loodud teosest. Kummardus tarbimiskantsile, milleta meist keegi hakkama ei saa.
“Viimsepäeva katedraal on pühendatud ainsale universaalsele religioonile, mis ühendab kõiki maid ja rahvaid, hoolimata kultuurilisest taustast, nahavärvist või jumalakuvandist. Ainus kokkuleppeline imaginaarväärtus, mille suhtes jagame kõik ühtset arusaama, on RAHA. Rahajumalat kummardame kõik ühtemoodi. Rahatäht on usuühik, mille väge tunni stavad kõik. Usk on tegelikult ainus väärtus, mis annab kupüürile tema tagatise. Ilma usuta oleks ta vaid paberitükk. Meie usk selle paberitüki väärtusesse on aga niivõrd kindel ja vankumatu, et oleme valmis sellele järgnema kasvõi maailma lõppu. Raha lõi meie maailma. Raha selle ka hävitab.”
– Edward von Lõngus
„Viimsepäeva katedraali“ teine peateos on Lõnguse remix Michelangelo Sixtuse kabeli freskodest, mis kujutab Viimset kohtupäeva. Efekt on nii suurejooneline kui sakraalne, samas taevasse sisenevate pühakute asemel tuletab teos pigem meelde legendaarse Eesti graafiku Eduard Wiiralti teost “Põrgu”.
Esiletoomist väärib ka näituse keskkond – suurnäitus oli Tallinna Biennaali osana üleval Ülemiste Citys 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti näh tust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Ka ajastus on aktuaalne – maailm on sel kevadel palju läbi teinud ja Lõnguse maailmalõpu kirjeldus maandunud uude, igas mõttes valulikku olukorda. Kas maailmalõpu sekundid hakkavad nüüd veel kiiremini tiksuma?
“Viimsepäeva katedraal” nägi päevavalgust 2020. aasta juulis esmakordselt toimunud Tallinna Biennaalil, suvisel kunsti suursündmusel, mille raames toimus pealinnas ja lähiümbruses rohkesti eriilmelisi Eesti ja lähiriikide kunstnike loomingut tutvustavaid sündmusi – näituste avamisi, eksklusiivseid galeriituure, kohtumisi kunstnikega ja palju muud. Biennaali korraldas Nordic Baltic Art Center NOBA MTÜ.
Valikuga Edward von Lõnguse teostest saab tutvuda NOBA.ac kunstikeskkonnast.
