Alustame motiivist – see on näituse esimene teema ja iga kunstiteose küllap kohustuslik osa?
Minu loomingus on aastate jooksul joonistunud välja mõned hoovused – seda nii kompositsiooni kui kujundikeele, käsitluslaadi osas. Lihtsustatult kokku võttes on esimesse ruumi näitusel (ja peatükki kataloogis) pealkirja all „Motiiv. Ainsus“ koondatud tööd, millel domineerib üks keskne kujund, vorm, miski.
Elu ja ilm meie ümber, meie sisemaailm, aju ehitus, suhetevõrgustik – need kõik on keerukad, koosnedes mustmiljonist killukesest ning veel suuremast hulgast ühendustest nende vahel. Ometi on selle lõputu liigirikkuse ja hoomamatu arvukuse juures oluline number üks. Me kõik oleme üks – igaüks. Mõni on suur ja mõni väike, aga igaüks esineb ühekorraga vaid ühekordselt. Kui ma ütlen „mina“, siis ma ei mõtle kedagi teist. Matemaatiliselt: ühes ääres üks ja teises lõpmatus.
„Vandudes kevadel“ (2017) ja „Vastumürk“ (2014). Foto: Vano Allsalu
Teine teema: „Maal kui maastik“ – pead sa end abstraktsionistina ühtlasi maastikumaalijaks?
Minu töödes on sageli tähtsal kohal silmapiir kui meie maailma korraldav joon, mis paneb paika ülal ja all oleva, taeva ja maa. Tuleb võtta valge paber ja vedada sellele horisontaalne joon – soovi korral võib värvida ülemise poole siniseks ja alumise roheliseks ning tulemuseks on rahustav vaade suvisest rohumaast selge taeva all. See visuaalne mõttemäng kujutamise ja mittekujutamise piirimail näitab ilmsekalt, kui vähe on tarvis jõudmaks abstraktsusest figuratiivsusse…
Tinglik maastikumotiiv ulatub minu loomingu algusaegadesse ning kerkib aeg-ajalt taas esile justkui paratamatusena, mis tuleneb ümbritsevast tegelikkusest ja sellest loomulikust ruumitajust, mis on meile kaasa antud. Maastik on arhetüüpne motiiv, jalad-maas-tunne, mida saadab elevus teadmatusest selle kohta, mis on silmapiiri taga. Maastik võib olla ka lihtsalt tinglik näitelava värvidele ja vormidele. Eks ole ju iga pilt ise teatud mõttes mingi rohkem või vähem tinglik ruum.
Vano Allsalu, tütar Miia Helena ja abikaasa Ülle ning maal „Sula“ (2021). Foto: kunstniku erakogu
Kas juba olemuselt vastandlik väljend „Kaose kord“ ehk kolmas teema võiks anda vaatajale võtme mõistmaks seda, mis sinu piltide pinnal tegelikult toimub?
Kord ja kaos on mõisted, milleta oleks raske kirjeldada meid ümbritsevat tegelikkust, olgu kõne all kosmos, poliitika või igapäevane elu – ning olgu tegemist objektiivselt eksisteeriva või kujuteldavaga. Praeguse aja staarmõtleja Yuval Noah Harari kujuteldav kord (imagined order) näib olevat üks võimsamaid tegureid kogu meie tsivilisatsiooni kujunemisloos…
Kahtlemata ühes on teist, ja vastupidi: ka kaoses joonistuvad välja varjatud struktuurid ja dünaamilised mustrid, ülemäärane kord muutub lõpuks iseenese vastandiks ning pudeneb kildudeks. Minu jaoks kunstnikuna on teose struktuur, kompositsioon avatud mõlemale – nii üks kui teine on vältimatult vajalikud ja omavahel seotud.
Ma arvan, et minu arusaamist omaenese loomingulise protsessi olemusest kirjeldab kõige paremini „suure korrastusastmega kaos“ või „suure vabadusastmega korrastatus“
Loodus ei ole minu jaoks üks paljudest võimalikest teemadest maalimiseks, vaid eelkõige protsess, õigemini lõputu protsesside müriaad: kasvamine ja kahanemine, õitsemine ja kolletumine, liikumine ja paigalseis. Meid ümbritsev stiihia, brutaalne ja visa tung elada ja edasi kesta, eluslooduse üheaegne haavatavus ja vastupidavus. Vääramatu lainetamine ja taastulek. Pidevalt muutuv ja samas üha endasse pöörduv kõiksus.
Neljas teema – „Väljumine teemasse“ – mõjub üsna abstraktselt… Selles jaotuses leiab näiteks tööd pealkirjadega Tõde ja õigus, Pidu katku ajal, Laste ristisõda, Kullast süda, Barbarite ootel, Europe röövimine, Unenäopüüdja…
Läbi aegade olen kasutanud oma maalide verbaalse tugistruktuurina, viitevõrgustikuna ka mind mõjutanud teoste (kunst, muusika, raamat, film jm) pealkirju. Teose pealkiri on minu jaoks sama oluline kui pilt ise: selle kaaslane, paariline, nimetaja, tõlgendaja, suunaja, vastanduja. Kuid minu „ammutamine“ sõnade varamust ei puuduta üksnes pealkirju, teoste nimetamist – märksõnad, lausekatked, hüüatused, kirjeldused on ka sisendiks mu pildikeelde, käekirja, kujunditesse… Tahtes oma loomingus käsitleda eelkõige eksistentsiaalseid, inimlikku olemist ja maailma puudutavaid küsimusi, kujuneb nõnda minu jaoks teatud tekstina käsiteldav toormaterjal, mis värvide ja muu materjali vahendusel maalimise protsessis nähtavaks saab.
Näitustutvustuses on kirjutatud, et „Viltuse maja esimese korruse vallutavad värvilised, emotsionaalsed ja intelligentsed abstraktsed teosed.“ Kuidas saavad ühed teosed olla intelligentsed ja mida selle all on täpsemalt mõeldud?
Seda peaks nüüd küsima kuraator Joanna Hoffmannilt, kes niimoodi kirjutas! Aga üldisemalt mõeldes olen ma veendunud, et abstraktne kunst – millest ju otsene narratiivsus, pildil toimuv tegevus ja äratuntavad esemed ja olendid on välja jäetud – võib esitada nii selle loojale kui vaatajale kaugelt suuremaid väljakutseid kui figuratiivne. Abstraktse käsitluse korral muutub nö puhtkunstiline tasand – kujundikeel, käekiri, tehnika – tahes-tahtmata väga oluliseks. Keskpärase natüürmordi korral on vaataja „saagiks“ vähemasti mõned punased õunad, intellektuaalselt pingestamata abstraktse töö puhul polegi nagu midagi vaadata…
Kirjeldad oma loomeprotsessi läbimõeldud ja tunnetatud tegevusena? Kas need ühtepidi ei ole vastanduvad? Kas saaksid täpsemini lahti kirjeldada antud mõtet?
Loomuldasa ma pigem väldin enda loomingust (ja ammugi iseendast) rääkides järelduste tegemist – jäägu see rohkem kuraatori, kriitiku või ka lihtsalt vaataja privileegiks. Siinkohal võin aga omaks võtta selle, et ma ei tee asju enda jaoks kergeks. Oma maale elan ma läbi (või üle) ikkagi ilma möönduste ja kompromissideta – nagu oleks iga kord esimene (või viimane) kord. Iga töö loomine on omamoodi enesepaljastus – sisekõne nähtavaks muutmine, „valjusti mõtlemine“ värvides ja kujundites.
Enesepettus või -imetlus oleks kõige mõttetum seisund, millesse lõuendi ees seistes laskuda… Igal juhul on maalimine minu jaoks väga enesekeskne – ja siis ka paratamatult üksildane – toiming.
Et luua usutavat, mõndagi inimest päriselt kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab – ma leian – olema ühekorraga väga enesekindel ja äärmiselt enesekriitiline. See on mõnevõrra skisofreeniline olukord. Aga ka lõbus ja kontrastne – nagu külm ja kuum ühekorraga. Samas kõik voolab (panta rhei, eksole) ning pealegi kuulub eksistentsi juurde paratamatult ka absurd.
Vano Allsalu. „Autoportree klounina“ (2020). Foto: kunstniku erakogu
Töötades keskendun ma sellele hetkele, mil varjatu muutub nähtavaks, kujuteldav saab reaalseks. See on justkui viibimine aja piiril, kus tulevik kujuneb minevikuks. Minu lähenemine on pooleldi alateadlik – alustades tööd esialgse mõtte või nägemuse kallal, lasen protsessil ennast kaasa haarata ja nii juhib teos ise mind oma täieliku lõpetamiseni.
Mittekujutavast materjalist vormub kujutav ja tähenduslik, sümbolites põimub kultuuriline isiklikuga. Vahel viitan ka teiste autorite teostele, puudutan suuri lugusid ja nimesid ajaloost – teemasid, mis on puudutanud paljusid.
Sinu teostes kumab läbi teatud värvivalik, need toonide kombinatsioonid jääksid vaatajat nagu kummitama. Kas sinu teoste värvivalik on teadlik ja hästi läbi mõeldud või pigem emotsionaalne lähenemine värvile?
Ma ei vastandaks teadlikkust ja emotsionaalsust… Kindlasti ei juurdle ma ratsionaalselt oma värvivaliku üle – ja ammugi ei lähtu ma mingitest „harmooniaretseptidest“. Kui püüan kirjeldada enda seisundit, milles toimub „koloriidi kindlaksmääramine“, siis see on ikka seesama teatav süveneva sisekaemuse seisund, milles ma üldiselt töötan.
Vestlustes kunstihuvilistega jõuame teinekord küsimuseni, kas abstraktne kunst on väga lihtne või väga raske, keeruline. Loomulikult, professionaalse tulemuse esmaseks eelduseks on teatav oskuste pagas materjali ja vahenditega ringikäimisel ja kujutamisoskused… mis ei tähenda kaugeltki „tegelikkuse kunstilise kujutamise oskust“ realismi mõõdupuu järgi.
Aga seda, et kirjandi kirjutamisel võib vaba teema olla raskemgi kui etteantu, on ehk kogenud kõik koolipingis istunud inimesed…
Sinu teoseid vaadates paistab silma kuidas sa kasutad akrüülvärve väga erinevalt, kord paksult ja reljeefselt ja siis jälle vesiselt, lastes värvil lausa voolata lõuendil. Kas selline tehnika erisus annab ka teise tõlgendamisruumi teosele?
Laseerimine ehk läbipaistvate või poolläbipaistvate värvikihtidega töötamine avardab akrüülmaali (aga loomulikult ka õli) puhul oluliselt kunstniku võimalusi. Lihtne näide: kui sa kannad kollasele õhukese läbikumava kihi punast, on tulemuseks teatav punakaskollane toon – mõlema värvi visuaalne ja mentaalne olemus justkui sulanduvad üheks. Kui sa segad punase ja kollase eelnevalt kokku, saad oranzhi – ning see on juba selgelt lõplik ja valmis toon.
Maalimise kulg ja dünaamika on tähtsad – minu eesmärk ei ole luua „produkti“, vaid maalimise protsess viib pildi tekkimiseni. Muidugi on siin terve rida tunnetuslikke ja teadvustatud asjaolusid – nii sünnib ka otsus selle kohta, millal lõpetada. Abstraktse lähenemise puhul ju puudub see mõõdupuu, millal on „kõik vajalik äratuntavalt pildile kantud“ vms.
„Järgmisel päeval I“ (2021). Foto: Vano Allsalu
Jaan Elken ütleb näitusekataloogis et „Allsalu maalid on solistid, kes nõuavad alati täit tähelepanu, ta ei maali neid töid seeriatena, eristudes sellega enamikest nüüdismaalijatest“. Intensiivusus, mis sinu teostest peegeldub tänu värvivalikule täidab ruumi niivõrd, et nendega pikalt koos olla on üsna raske. Kas seetõttu on ka sinu näitust üsna keeruline koostada, et iga teos vajaks õhku ja ruumi?
Mulle meeldib mõelda igast oma teosest kui isiksusest – ja teinekord ka päris keerulise iseloomuga isiksusest. Kindlasti ei ole minu maalid sellised möödaminnes-ühe-pilgu-heitmise pildid… eriti suuremad tööd, milles on kihistusi ja struktuur rohkem, võimaldavad pildi „lugemist“ mitut moodi ja mitmes järjekorras. Usun, et seetõttu need ka ei ammendu kiiresti. Vaataja võiks kindlasti võtta minu töödega harjumiseks aega.
Ehkki valminud maal on lõpptulemusena justkui staatiline objekt, meeldib mulle mõelda, et minu poolt maalimisel läbi elatu – kõik see vaev ja rõõm, need mõtted ja tunded – talletub töösse kihtide ja käikudena, mis tundlikule ja uudishimulikule silmale vaatamise käigus justkui tagurpidi pööratud protsessi käigus uuesti avanevad.
Oled maininud, et vastuolu pealkirjas annab võimaluse teos käivitada? Võtame teose „Laste ristisõda“? Mis sa selle all silmas pead?
Kontrast ja nihe(stus) kuuluvad kindlasti kunstile olemuslike põhivõtete juurde… ja veelgi laiemalt vaadates rajaneb kogu meie läänelik tsivilisatsioon vastandustel: hea ja kuri, tõde ja vale, rikas ja vaene ja nõnda edasi. See on kõikehõlmavalt juurdunud meie mõtte- ja olemisviisi.
Oma „Laste ristisõjaga“ viitan siiski pigem ajaloole ja selle korduvusele… Ning tõepoolest, lapsed ja sõda – ega ka mitte ristiretk – ei taha sobida meie arusaamade ja ootustega maailmale. Ometi aastal 1212 need laste ristisõjaks nimetatud sündmused aset leidsid, kui tollased Euroopa noored, pettununa täiskasvanute (usu)leiguses ja ettevõtmatuses, otsustasid asuda ise teele Pühale maale Lunastaja hauda uskmatute käest vabastama.
Siinkohal ei saa kuidagi jätta tõmbamata paralleeli praeguse noorte kliima-liikumisega – sest kas pole ka see omamoodi laste ristisõda, mis kantud siirast usust ja lootusest, et maailma saab veel päästa. Ka lähtemotiiv – arusaam sellest, et täiskasvanud ei võta ette vajalikke samme – on ju sarnane. Tahaks loota, et praegusel ristiretkel läheb paremini kui ajaloolisel.
Kui rääkida aga puhtalt pildilisest – värvide, kujundite, vormide – poolest, siis eks selleski on võimalikud väga erinevad visuaalsed vastuolud, nihked ja errorid, mis võivad kompositsiooni nö käivitada, panna pildi „tööle“. Olen selle enda jaoks sõnastanud naljatoonis nii: spordis kutsub kerge nihestus esile valu, kunstis aga ilu.
„Laste ristisõda“ (2017). Foto: Vano Allsalu
Võib-olla jagad mõne soovituse, kuidas läheneda abstraktsele pildile, mida eelkõige vaadata ja millest alustada teose „lugemist“?
See on näiliselt väga lihtne ja samas komplitseeritud. Mõtleme võrdluseks, kuidas areneda veinide nautimise alal. Aeg-ajalt ei tee paha lugeda ka taustainfot, aga üldiselt peaks tuginema oma meeltele ja meeleolule, üha uuesti proovima ja katsetama ja erinevaid teoseid võimalikult vahetult kogema – siis avaneb maali koloriit ja kompositsioon samamoodi kui veini maitse- ja lõhnabukett. Ja ärgem unustagem ka järelmaitset – ehk maali puhul seda terviklikku tunnet, mis süvenevale vaatajale võiks jääda… siinkohal on selge, et teose mõtestatud vaatamise ja kogemise küsimustega pole mõtet kiusata vaatajat, kelle jaoks on „kahte sorti veini, valge ja punane“. Samamoodi poleks suurt mõtet arutleda instrumentaalmuusika nüansside üle kuulajaga, keda muusikas huvitavad vaid löövad laulusõnad või detsibellid.
Lisaks kunstitegevusele oled olnud väga edukas ja tegev ka mitmel muul rindel, mida pead oma suurimateks saavutusteks?
Viimased kaheksa ja pool aastat kunstnike liidu juhtkonnas – esmalt presidendina, nüüd asepresidendina – on olnud väga töised. Suurematest ettevõtmistest võiks nimetada ajaloolise ARSi arendamist kaasaegseks kunstilinnakuks, kunstnikupalga sisseseadmiseni jõudmist, Kunstihoone reformi – aga loomulikult ei ole ma nende juures tegutsenud üksinda, vaid ikka koostöös heade kolleegide ja kaasvõitlejatega.
Südamelähedane on mulle läbi aegade olnud kunsti õpetamine – tosin aastat oma elust on mul olnud võimalus õpetada maalikunsti Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Ülikoolis; samuti olen saanud panustada tänavu 30. sünnipäeva tähistanud Sally Stuudio tegevusse.
Eesti Kunstnike Liidu suurkogul 2019. Foto: Loit Jõekalda
Kas edu teistes valdkondades on pigem kaasa aidanud sinu loomingu märkamisel või loonud takistusi?
Nii ja naa. Loomulikult on kunstnike liidu asjade ajamine toonud vahel meedia tähelepanu, samas olen sel puhul ikkagi kultuuribürokraadi rollis, kes paratamatult peab otsima tasakaalu kunstnikkonna erinevate huvide ja ootuste ning tegelike võimaluste vahel. Astuda lavale nö vaba hingena, olla „hull ja huvitav“ kunstnikuisiksus – seda luksust ma ei ole väga nautida saanud… aga ega ma olegi teatraalne tüüp – eelistan suunata oma energia rohkem loomingusse, mitte eneseesitlusse.
Milline on kunstniku kodu ja mida pead kodu juures kõige olulisemaks?
Kunstniku kodu, eriti aga tema ateljee kipub olema sassis… aga ma tean ka kolleege, kes peavad oma pintslite ja värvide juures ranget korda. Minu jaoks on oluline loomingulise protsessi loomulikkus, stiili pärast ma segadust sihilikult juurde ei loo. Kõige olulisem on seejuures turvatunne ja teadmine, et kellelgi ei ole õigust nina kirtsutada, kui mu ateljee põrandale kujuneb värvipritsmetest aegamööda mingi Pollocki laadis abstraktne pilt.
Kindlasti on kodu juures olulised rahu ja vaikus ning ligipääs loodusele.
Milliste kunstnike teosed on sul kodus ja kelle teoseid sooviksid veel omandada?
Suurematest töödest on kodus seintel kursusevenna Jaan Toomiku poolt maalitud meie perekonnaportree ja Virge Jõekalda minimalistlik-sensuaalne Minu aed, mõned väiksemad loomingulise vahetuse raames kolleegidelt saadud pildid, üht-teist onu Efraimi pärandist ja ka minu isa Viljari omal ajal ülikooli kunstikabinetis valminud linoollõikeid. Kolleege, kelle loomingust lugu pean, on loomulikult rohkem kui vaba ruumi seintel…
Kuidas on mõjutanud sinu loometeed sugulussuhted maalikunstnik Efraim Allsaluga?
Minu esimesed kokkupuuted maali, värvide ja loomingulise atmosfääriga leidsid aset Tartu Kunstnike Majas – ilmselt oli siis nelja-viiene. Isa võttis mind mõnigi kord onu ateljeesse minnes kaasa. Minu silma- ja lõhnamälus on siiani tugevalt kunstnike maja pikad hämarad ja kääksuva parketiga koridorid, uste alt hoovav õlivärvi lõhn… ja teisel korrusel trepi all seisnud hiiglaslik kipsist punaarmeelase pea. Mulle meeldis seda salaja katsuda ning hämmeldust tekitas see, kuidas küll kellegi nina võib olla täiesti kandiline… Ja muidugi onu ateljees valitsenud loominguline segadus: läbisegi värvituubid, kuivanud lillekimbud, malendid, kunstiraamatud…
Millised kunstnikud ja kunstivoolud on sind enim mõjutanud?
Kui rääkida mõjudest, siis pigem meeldivuse kui eeskuju tasandil. Muuseas, abstraktsed autorid inspireerivad mind harva – pigem meeldib vaadata figuratiivset kunsti. Kui reastada mõned lemmikud, siis Vana-Egiptuse skulptuur (mida lihtsam, seda parem), Giotto, Goya, Munch, de Chirico, Cy Twombly, Georg Baselitz, Markus Lüpertz, Rainer Fetting…
Minu lemmikskulptor on Hans Josephsohn, kelle tööd balansseerivad sageli abstraktse ja kujutava piirimail – tundub, justkui materjal ise otsiks endale vormi ja tahaks kuju võtta. Muuseas, mulle meeldib ka enda tegevust maalijana mõtestada läbi võrdluse savitüki muljumisega käte vahel – ilmselt igaüks on seda tunnet kogenud, kasvõi kunstiklassis. Sa muljud seda materjali ning sellest ilmuvad ja kaovad jälle mingid vormid või kujud, mis kohati meenutavad midagi äratuntavat …just samamoodi käin ma ise ringi värvidega lõuendil. Neile, kes minu värvimaailmast sisse on võetud, olen naljatoonis soovitanud kutsuda ennast – vastavalt aja vaimule – suunamudijaks koloriidi alal ehk lihtsalt värvimudijaks!
Nimeta mõned Eesti kunstnikud, kelle loomingut sa esile tõstaksid ja miks
Piirduksin siinkohal meie seast lahkunud klassikutega ja oma noore ea kokkupuudete-kogemustega Tartu päevilt. Sügavat muljet inimese ja kunstnikuna avaldas mulle Alfred Kongo – tõeline härrasmees ja samas sugestiivse pintslitöö meister. Lembit Saartsi karismaatiline isiksus ja peenelt väljatimmitud värvitaju. Peeter Mudist. Tema „Surematu togib jääkuhjatist“, mida nägin kunagi 1980ndatel koolipoisina näituse Tartu Kunstimuuseumis, on siiani silme ees.
Mis oli viimane näitus, millest sa said tõelise elamuse?
Maria Lassnigi sajandat sünniaastapäeva tähistanud suur näitus „Ways of Being“ 2019. aastal Viinis, Albertinas. Lassnig on minu jaoks ere näide sellest (maali)kunstniku sisemisest jõust ja veendumusest, samas haavatavusest, mis muudab teosed veenvaks ja inimlikult puudutavaks ka vaataja jaoks.
Milline oled sa isana ja abikaasana?
Küsisin kindluse mõttes asjaosaliste käest järele. Minu abikaasa Ülle leidis, et mulle võib igas olukorras loota ja see on väga hea tunne: „Vano on optimistlik, julge, aus ja hooliv ning tal on hea huumorimeel..“ Minu tütar Miia Helena (17) tõdes, et ma muretsen ilmselt liiga palju ja teen vahel ka lolli nalja, aga mõned neist naljadest polegi lõpuks nii halvad. Positiivne on see, et olen alati rahulik ja kannatlik ega lase ennast liialt ärritada.
Ma ise arvaksin ka, et olen selline hoolitseja ja vahel tüütu muretseja – aga kohati ka kangekaelne egoist…
…ja eks pedantsus ja perfektsionism lööb ka vahel välja, kui ma just parajasti lohakas meeleolus ei ole.
Mida sulle meeldib teha vabal ajal? Kuidas sa ennast laed kui kunstiga ei tegele?
Mulle meeldib koeraga metsas jalutamas käia ja aiatöid teha. Nädalavahetusel perega söögilaua taga juttu ajada ja nautida klaasikest head külma chablis’d meeldib mulle ka. Kosutavad on sõidud Eesti kaunitesse paikadesse – lemmikrand on Peraküla Läänemaal.
Kuldne retriiver Haku ja kodused viljad. Suvi 2021. Foto: Miia Helena Allsalu
Reisimine? Miks ja kuidas eelistad reisida?
Enne koroonat tegin enamasti paar-kolm lennureisi aastas Euroopa piires – enamikul neist on õnnestunud näha ka nii vanemat kui uuemat kõrgtasemel kunsti. Seljakotimatkaja või suur seikleja ma ei ole. Aga maailmas leiduv ja toimuv pakub mulle iseenesest suurt huvi – koolipoisina oli mu lemmikraamatuks “Atlas für jedermann”. Selle paljude värviliste teemakaartide ja fotodega atlase saatis mu vanaisale kirjasõber Saksa DVst – võisin seda tundide viisi uurida ilma, et igav oleks hakanud.
Ja kui olin nelja-viiene, luges isa mulle ette raamatuid sarjast „Maailm ja mõnda“ – eriti sügavat muljet avaldasid „Hulljulge reis“ ja „Kon-Tiki“ ekspeditsioon“. Vahel naudin tänagi (nüüd juba põhjalikumate) atlaste uurimist – võin kulutada meeldiva tunnikese või paar uurides näiteks Sahara, Patagoonia või Kanada kaarte …nii et mind võib vist ka tugitooliränduriks nimetada.
Milline on sinu viimane tõeline raamatu/muusika/teatrielamus?
Parajasti naudin vabadel hetkedel Daisy Dunni raamatu „In the Shadow of Vesuvius. A Life of Pliny“ lugemist. Viimane elamus teatrist: Maria Petersoni lavastatud Eugene Ionesco „Kuningas sureb“ Theatrumis ja Lembit Petersoni suurepärane esitus peaosalisena. Muusika kuulamisel olen vähehaaval liikumas sõnadega varustatud muusika (möödunud aasta lemmiklugu Nick Cave’i „Babe, You Turn Me On“, tänavune veel selgumata) juurest instrumentaalse poole – praegu juhib minu personaalset mõttelist edetabelit Ludovico Einaudi „La linea scura“(„The Dark Line“).
…see viib meid tagasi motiivi juurde. Sinu loomingut võib mitte üksnes poeetiliseks, vaid ka dramaatiliseks nimetada. Miks ikkagi teed seda, mida teed?
Minu jaoks saab vastus küsimusele, mida kujutada, tuleneda eelkõige tõdemusest, miks üldse midagi kujutada, maalida. Eesti keel lubab sõnamängu, milles need kaks motiivi saavad lahutamatult üheks.
Kui jätta kõrvale enese kunstnikuks kujunemise lugu nii selle argipäevases, heroilises kui professionaalses tähenduses, jääb ometi midagi alles. Võib-olla on see miski vabaduse ülim manifestatsioon, tahte puudumine teravikuna vormitusse mateeriasse, hõljumine omaenese ego kohal.
Vabadus otsustada, miks ja kuidas teha, millal teha. Vabadus kujutada või jätta kujutamata. Vabadus valida oma motiiv.
See otsustamise hõrk ja hoomamatu pikkusega hetk on kui nirvaanasse või maelströmi langemine, metafüüsiline masturbatsioon, loomise ürgse purske masohhistlik järeleaimamine, nartsissistlik irvitus vaataja üle, erutav enesekaemus, lohutu tõdemus sellest, kuidas kõik on.
Mis on kunstis kõige olulisem?
De Chirico maalil „Ühe tänava saladus ja melanhoolia“ paistab maja nurga tagant vari – see venib teravana väljakule, andes aimu kellestki, kes meile jääb nähtamatuks. Minu jaoks on sellesse kujundisse kätketud üks kultuuri ja kogu inimliku olemise keskseid mõisteid: see on saladus. Seni teadmata asjade tundma õppimine ja kogemine on meie elu peamine sisu – vähemasti seni, kuni arvame end olevat juba kõike näinud. Ka elu mõte on saladus, võime seda vaid aimata, üritada vaadata nurga taha, kust valgus tuleb ja vari langeb.
Vano Allsalu töödega saab kuni 30.01.2022 tutvuda näitusel „Maailm peas. World in the Head“ Tartu Kunstimuuseumis ja noar.eu kunstiotsingus.
Loe ka Peeter Talvistu kirjutist „Jäägitu pühendumise puhas energia“ Sirbis ja kuula veel Vano Allsalu mõtteid kunstist vestlusel „Suur lõputu karje“ sarjas Tähenduse teejuhid Kuku raadios.
