fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Jaanuari alguses otsustasime külastada valitud näituseid Helsingis ja Tamperes. Fookuses olid eelkõige skulptuur ja kineetiline installatsioon.

Praktilise vihjena võin öelda, et õigesti valitud rong Helsingist Tamperesse sõidab sinna kõigest poolteist tundi ja eelmüügist ostetuna maksab täispilet alates 8.90.

In Continuous Dialogue: Tracing Memories.

Kuraator: Noora Lehtovuori.

Projektiruumis, mille nimi ja aadress sama: Oksasenkatu 11.

Grupinäitus, kuhu poleks sattunudki, kui selle avamisele poleks sotsiaalmeedia kaudu kutset saatnud noorema põlve Eesti kunstnik Kaisa Maasik.

Näitusevaade. Foto: Kaisa Maasik

Tema teos ongi sellel kammerlikul väljapanekul väiksel Helsingi kesklinna pinnal kõige silmapaistvam. Kaisa Maasik on pildistanud oma 1939.a. sündinud vanatädi Tiiu Maasiku kodu Otepääl. Selle vanatädi kohta on paraku kohane kasutada sõna hoarder. Eluaegse kunstipedagoogi ja käsitöömeistri kodu on pilgeni täis tuubitud kõikvõimalikku kraami. Kõige silmatorkavamad selles asjade ülekülluses on lisaks maasikakruuside kollektsioonile Tiiu Maasiku enda näputööd, mille hulka võib lugeda ka tema akvarellmaalid. Mis on nüüd kunstnik Kaisa Maasiku poolt omakorda tema väljapaneku osana galeriisse toodud. Paks tolmukord ohtratel esemetel Tiiu Maasiku kodus viib mõtted tõsielusaadetele inimestest, kes oma asjadekogumiskirele alla jäänud, aga ka pikka aega moes olnud minimalismile, tarbimise teadlikule vähendamisele ning vastukaaluks viimastele uuele tõusvale sisustustrendile cluttercore.

Kaisa Maasik “Suur lilleaed väikese toa ümber”, pigmentfoto alumiiniumkomposiidil puidust raamis, 51 × 68 cm, 2022. Foto: Kaisa Maasik

Markus Copper The Taste of Metal.

Kiasma. Avatud kuni 26.02.23

Viimase aja muljetavaldavamaid näitusi üldse. 2019 suvel ootamatult kõigest viiekümneaastasena surnud Markus Copper oli Soome kineetilise kunsti ja skulptuuri superstaar, kes elas staarile väärilist ennasthävitavat elu. Tema kohta taustauuringut tehes leiab kähku infot nii tööõnnetuses kaotatud käe kohta (seda hakkas asendama biooniline selline) kui reportaaži sellest, kuidas Markus Copperile rongiga stuudiosse külla sõitnud ajakirjanik pidi staari jaamas kõigepealt tükk aega ootama, siis ilmus silmnähtavalt pohmas kunstnik kohale ning koos siirduti esimese asjana kohalikku viinapoodi.

Foto: Arne Maasik

Aga see kõik loomulikult ei vähenda kuidagi Copperi tähtsust kunstnikuna, vaid pigem võib peale tema surma hoopis müüdile kaasa aidata. Tunnustust näitab muuhulgas Ars Fennica auhind juba aastast 1999 ning edukust kunstnikuna tõestab juba fakt, et Copperil on leidunud vahendeid ja igas mõttes ressursse neid hiigelsuuri kineetilisi kompositsioone üldse teha. Mis on täiuslikult teostatud, täis kõnekaid detaile ning kontseptuaalselt põhjendatud.

Valoaa ja Virtaa – Dimensio 50

Vuotta Tampereen Taidemuseo. Oli avatud kuni 8.01.23

Soome 50 aastat vanaks saanud kunstirühmituse Dimensio juubelinäitus on saanud korralikku reklaami ning kuna pereliikmed sõitsid muuhulgas selle pärast hiljuti Tamperesse, olid ootused kõrgel. Muuhulgas seetõttu, et juba Markus Copper jättis Soome kineetilisest kunstist ülihea mulje. Dimensio näitus ise on seevastu pigem pettumus. Ei ole siin suurt ei kineetikat, ei erilisi valgusefekte, mille kummagi poolest Dimensio kuulus on. Ka rühmituseliikmete kirg uue tehnoloogia vastu pole juubelinäitusel kuigi veenvalt esil.

Siveltimen voima – kultakautelta nykytaiteeseen

Tampereen Taidemuseo. Oli avatud kuni 8.01.23

Kui juba Tamperesse näitusi vaatama tuldud, tasus läbi käia ka Soome maalikunsti klassika väiksemalt väljapanekult. Aksel Gallen-Kallelat ning Helene Schjerfbecki kuulsamaid teoseid on ikka hea üle vaadata.

Thomas Houseago We

Sara Hildénin Taidemuseo. Avatud kuni 15.01.23

See muuseum on eduka moeärinaise ja kunstikoguja ning – metseeni Sara Hildéni (1905-1993) kunagine kodu, mida haldab nüüd temanimeline fond.

Praegune näitus on saanud meedias tohutut tähelepanu, kuna nimekas briti skulptor Thomas Houseago on oma näitusele võtnud oma kaks kuulsat sõpra. Nendeks on Hollywoodi superstaar Brad Pitt ning muusikalegend Nick Cave.

Thomas Houseago looming. Foto: Sandra Jõgeva

Brad Pitt pole varem kunstinäitustel osalenudki ning seda arvestades saab ta väga hästi skulptorina hakkama. Võiks öelda, et pareminigi kui tema edukast kunstnikust sõber Thomas Houseago ise. Viimane tundub klišeedesse uppuv ning mitte kuigi originaalne või omanäoline uusekspressionist; suuremõõduliste kipsist, punasest puust ning paljudest muudest materjalidest suuremõõduliste objektide looja. Esile võib tuua aga Brad Pitti hiigelmõõtudes figuratiivset sõjateemalist kipspannood ning klaasist majade seeriat, kuhu on tulistatud kuule.

Brad Pitti looming. Foto: Sandra Jõgeva

Nick Cave aga kogub kuninganna Victoria aegseid portselankujukesi ning on valmistanud nendest inspireeritud, samast materjalist skulptuuriseeria. Portselan ise ei ole kaasaegses kunstis midagi erilist, olles väga moes olnud juba üle 15 a. Nick Cave on oma väljapaneku osana komponeerinud ka heliteose, paraku oli 8. jaanuaril, kui näitusel käisime, muuseum nii rahvast täis, et kuulda polnud sellest midagi.

Nick Cave’i skupltuurid. Foto: Sandra Jõgeva

Nick Cave’i skupltuurid. Foto: Sandra Jõgeva

Vivienne Westwood – Muotia yksityiskokoelmasta

Museo Milavida.  Avatud kuni 12.02.23

Olime plaaninud vaadata Tampere näitused üle ning jõuda läbi astuda ka sealsest kuulsast juugendtoomkirikust, kuhu on altarimaali ja seinamaalid loonud Soome maaliklassik Hugo Simberg, täpselt nelja tunniga, mis jääb ühe rongi saabumise ja teise Helsingi poole tagasi sõitmise vahele. Paraku läks suurte külmadega vedur katki ning selle vahetamist tuli oodata tervelt tund aega ja kümme minutit. Selle võrra jäi muidugi viimane, erakogust pärit äsjalahkunud Briti moeklassiku Vivienne Westwoodi väljapanek, ajapuudusel vaid kiireks läbijalutamiseks. Millest oli loomulikult kahju. Aga muljetavaldav ekspositsioon siiski! Pole vist juhus, et just sellel näitusel olen ajanappusest hoolimata teinud kõige enam pilte.

Foto: Sandra Jõgeva

Foto: Sandra Jõgeva

Foto: Sandra Jõgeva

Ja intrigeerivalt mõjub ka fakt, et Milavida muuseumis on väljas siiski erakogu Vivienne Westwoodi loomingust ning näiteks näitusel eksponeeritud kingadel on kandmisjäljed täitsa näha. Kirgliku Westwoodi toodangu ostja ning kahtlemata ka kandja jääb siiski anonüümseks. Muuseum ise on rikka Nottbeckide perekonna, Finlaysoni puuvillatööstuse omanike kunagine residents.

 

Lisaks eelpoolmainitutele toon välja veel mõned intrigeerivad näitused, mida Helsingis külastada tasuks. Ise nägin neid 1.detsembril.

Hans Op de Beeck The Quiet Parade 

Amos Rex. Avatud kuni 26.02

Belgia kunstniku totaalne ruumiinstallatsioon täis monokroomseid liikuvaid ja liikumatuid skulptuure hiigelsuures saalis. Balansseerib kitši piiril, aga pakub elamusi.

Hans Op de Beecki looming. Foto: Sandra Jõgeva

NB! Kuna näitusele ei lubata kuigi palju inimesi, soovitab näituseasutus tungivalt osta fikseeritud kellaajaga pileti netist ette. Ka juhul, kui on olemas tasuta sissepääsuvõimalus näiteks Helsingi aastase muuseumikaardi näol. Vastasel juhul ootab kunstihuvilist ees mitmesajameetrine järjekord tänaval.

Lilibeth Cuenca Rasmussen I am not what you see 

HAM. Avatud kuni 16.04

Filipiini juurtega taani feministliku kunstniku suur ülevaatenäitus. Läbi nii video kui installatsiooni ja maali käsitletakse naiseks, koloniseerituks ning kunstnikuks olemise paineid.

Lilibeth Cuenca Rasmusseni näitusevaade. Foto: Sandra Jõgeva

Pehmo. Teoseid muuseumi kollektsioonist

HAM. Avatud kuni 16.04

Ulatuslik näitus kunstiteostest, mida ühendab kas sõna otseses mõttes pehme vorm või materjal. Palju head skulptuuri.

Laura Könöneni teos näitusel Pehmo” HAM-is. Foto: Sandra Jõgeva