fbpx

NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Kui kontakt video- või performance-kunstiga on hapraks jäänud, tasub suhte uuendamiseks vaadata näitust Salatoimikud, mis heidab sügavama sissevaate 90ndate unustuse hõlma vajunud teostele. Näitus annab edasi mõnusa rock’nrolliliku hõngu möödunud sajandi viimasest kümnendist, kuid pisut nihestunud ja iroonilises kuues ning seda tasub vaadelda lisaks kunstilisele ka ajalooliselt küljest. Kus veel, kui kunstis, võib näha kuidas Mart Laar ja Siim Kallas pea alaspidi rippuvaid alasti kunstnikke kotti püüavad. Või kes mäletab veel rahaühikut mis eelnes eurole? Kes on kaalunud viimasel ajal firmapeole performance-kunstnike tellimist?
 
Anders Härm ja Eha Komissarov on näituse koostajatena teinud väga hea töö tuues publikuni tolle ajastu ühed kuulsamad performance- ja videoteosed, mis pakuvad kõneainet ka täna. Näituseprogrammist on välja jäetud välja hittideks saanud ajastut iseloomustavad teosed (näiteks Jaan Toomiku „Isa ja poeg”), mistõttu pakuvad „Salatoimikud“ ajastust värskemat vaadet.
 
 
Skandaalsed performance’d
 
Nagu ka eelnevalt vihjatud, domineerivad näitusesaalis videod, kuid nende kõrval on oma koht ka maalidel, fotodel ja installatsioonidel. Ene-Liis Semperi rahapõletamise video “Raha” (2000) on videotöödest ilmselt kõige legendaarsem – sellest on pidevalt kõneldud, kuid mitte kõik kunstisõbrad pole seda oma silmadega näha saanud. Kuraator Andres Härmi sõnul oli  Semperi rahapõletamisaktsioon kindlasti toonastest tellimus-performance’itest kõige skandaalsem. „Ilmselt võib väita, et Semperi aktsioon sai n-ö kommerts-performance’i žanrile ka saatuslikuks, lõpetas selle eliitkultuuri ja ärieliidikummalise suhte ning suunas tellijad tagasi turvalise ja traditsioonilise firmapeo meelelahutuse juurde.”
 
Sündmusest endast võib lugeda SL Õhtulehest: “Tallinnas Rahvusraamatukogus olnud messi lõpetamisel näitas Ene-Liis Semper oma uut videoinstallatsiooni. Seejärel rääkis ta installatsiooni maksumusest ja lisas, et sai esinemise eest 20 000 krooni. Lõpuks teatas ta, et kõike ei saa rahas mõõta, puistas 20 000 krooni kaussi ja pani põlema.”(SL Õhtuleht 24.10.2000).  Näitusel esitatava video lõpus on märge, et kuna aktsioon toimus Eesti Väärtpaberibörsi tellimusel ja tegemist oli kriminaalse aktiga (raha põletamine), siis videomaterjal konfiskeeriti – ainsaks meenutuseks aktsioonist on ühelt pealtvaatajalt saadud video.
 

Salatoimikud näitavad fotod ja videos 90ndate unustuse hõlma vajunud kunsti. Foto: Kumu/Rait Tuulas

 

„Püha liit“ kui krooni ja eküü ühinemine
 
Teine tugev performance-video „Salatoimikutes“ on tehniliselt ja füüsiliselt keerukas Ene-Liis Semperi & Kiwa ühistööna valminud “Püha liit” (1999), mille tellis Eesti Pank ja mis pidi käsitlema eküü (Euroopa Ühenduse valuutaühik aastatel 1979–1998, euro eelkäija) ja krooni ühinemist. 

Kunstnikud lahendasid selle püha abieluliiduna. Pärast abielutseremoonia läbiviimist saab performance aga uue pöörde. Kunstnikud riietuvad lahti ja olles vaid pakkekilesse tõmmatud, ripuvad nad pea alaspidi kraana otsas ning neid kastetakse prügikonteinerites olevasse värvi. Ene-Liis Semper Eesti kroonina saab rohkem solgutamist (neli prügikonteinerit),  lisaks värvile ootab viimases prügikonteneris tükeldatud rahapuru. Seevastu Kiwa kui Euroraha tõstetakse vaid kahte prügikonteinerisse. Peale tõsist solgutamist ühinevad abiellunud rahaühikud embuses, kus teiste seas toonane peaminister Mart Laar ja Eesti Panga president Siim Kallas ühtepõiminud kunstnikud kotti püüavad (Härm, 2018).

Tausta teadmata võib videot käsitleda kui tänapäevast kooselu, kus peale abieluaktsiooni kistakse noorukid pärisellu ja naine, olles kohustustest kõvasti rohkem vintsutada saanud, naaseb õndsalt mehe embusse.
 
 
Aktsioonid Pronkssõduri ümber
 
Esiletõstmist väärib ka Hanno Soansi 1998. aastal Tõnismäel pronkssõduri juures filmitud “Backdoor Performance”. Soans on tõeline multitalent tegutsedes kultuurimaastikul kunstniku, kunstikriitikuna, kuraatorina või kirjastajana. Samuti on ta tõsine melomaan, mistõttu kannab tema teoses muusikaline osa visuaalse keelega paralleelselt tugevat sõnumit, jäädes kummitama veel pikaks ajaks.
 
Avalikku linnaruumi adresseerival teosel “Backdoor Performance” on tänases kontekstis hoopis uus tähendus. Videos väljub kunstnik Rahvusraamatukogu hoonest üleni punaseks võõbatuna, suundub monumendi tagaküljele, kus võtab Pronkssõduriga analoogse poosi ja vaatab enda jalge ette igavese tule asemel asetatud banaanikobarale.
 
Peale taasiseseisvumist banaanivabariigiks hüütud Eestis ei osatud Pronksiöö rahutusi ette näha, kuid diskussioonid monumendi ümber olid alanud. Monumendi tagaküljel tegutseva kunstniku sõnum oli hüüe Tallinna südames asuva linnaruumi tagasivõitmiseks, mis on tänases päevas seda tähenduslikum.
 
Laiem avalikkus mäletab 2009. aastal kunstnik Kristina Normani performance’it, kus teisaldatud monumendi kohale püstitas kunstnik kuldse pronkssõduri kuju, tegevusse sekkus ka politsei. Aktsioon sai loomulikult tohutu meediakära osaliseks, kuid sisulist arutelu meedias ei tekkinud. Autori sõnul oli tema eesmärk ühendada Eesti kaks suurimat kogukonda ja tuua  välja pronkssõdu­ri mitmetähen­dus­lik­ku­s (Norman, 2009). Monumendi mitmetähenduslikkus ei üllata meist kedagi, ei aastal 1998, 2009 või 2018. Sealjuures ongi oluline, et meie kunstimaastik oleks jätkuvalt mitmekülgne ja olulistes küsimustes leiduks erinevaid tõlgendusi.

Salatoimikute [Üheksakümnendate kartoteek] annab võimaluse mõneti isegi nostalgiliselt 90-ndatele ja kümnendi pöörasustele tagasi vaadata. Kõige paremini kannab aga Salatoimikute emotsiooni Herkki Erich Merila foto “Tallinn põleb” (1988), mis on laiemale publikule tuttav JMKE singli “Tere perestroika” ümbriselt. Fotolavastusel poseerib punkar Villu Tamme stoiliselt kaevikutest rünnakule tormavate vene madruste ees.

 
Loe lähemalt näitusest: https://kumu.ekm.ee/syndmus/salatoimikud-1990ndate-kartoteek/