Oled pärit loomeinimeste perest – kuidas on see sinu kasvamist kujundanud?
Kõige olulisem vast on see, et saan alati oma lähedaste pereliikmetega enda kunstitööde ja -mõtete üle arutada, väga konstruktiivset tagasisidet ja toetust saada. Loominguga tegelemine, selle osa igapäevaelust on mulle alati tundunud täiesti normaalne. Kunagi ei ole pidanud tõstatama küsimust selle vajalikkusest või olulisusest vms. Kui ütlesin, et tahan EKA-sse minna maali õppima, siis ei pannud keegi kätt ette ega küsinud, et mis mõttes, mine õpi mingit “päris asja” – kuigi mingi salalootus vist oli, et kuna olin matemaatikas-loogikas koolis hea, tuleb ehk pere esimene jurist.
Kindlasti on see andnud mulle võimaluse külastada näitusi nii Eestis kui välismaal, tutvuda kunsti ja kirjandusega juba noorusest peale ning läbi selle kujundanud mind kui kunstnikku ja inimest. Selle üle olen väga tänulik.
Millised on sinu esimesed mälestused ja emotsioonid kunstiga kokkupuutumisest?
Väga eredalt on meeles üks mälestus, kui olin ilmselt kuskil 5-aastane ning suvekodus vanaisa – Ando Keskküla, kes on minu elus tegelikku vanaisa rolli täitnud – maalis parajasti üht maali. Vaatasime ja vaatasime tädipojaga, aga aru ei saanud, mis see on. Lõpuks hiilisime vaikselt lähedale ja küsisime, et kuule… mida sa maalid. Ta vastas, et kraanikaussi. Kraanikauss see küll ei ole, vastasime meie. Aga see jäi mind kummitama ja iga päev käisin vaatamas, et aru saada, kuidas see ikka kraanikauss on. Ikka veel vaatan, kuigi täiskasvanu loogika juba saab asjast aru. Aga see segaduse hetk, kui olin väike ja nägin seal midagi täiesti muud, ja siis teada saamine, mis see “peaks olema”, aga ka vanaisa lähenemine, et lapsesilm ei valeta, jättis minusse sügava jälje ja leian, et selline vaatenurga muutus ja n-ö ajuväänamine on mulle väga oluline kunstis.
Kuidas sattusid oma töödega noar.eu keskkonda? Mida see kunstnikule annab?
Kui noar.eu asutati, õppisin EKA-s ja kõigile tudengitele saadeti kiri, et kui soovite, siis registreerige ka ennast sinna keskkonda. Kuna see näis mulle hea algatusena, tegingi seda. Otseselt ei teadnud, mida oodata, aga siiani on mul olnud suurepärane kogemus. Mõnes mõttes on see nagu online galerii, kes tegeleb müügitööga, jättes kunstnikule vabaduse keskenduda loomingule. See on andnud mulle ka võimaluse jõuda oma kunstiga uue ja suurema publikuni ning vabaduse viibida ise Eestist eemal, kuid siiski olla kindel, et mu teoseid jõuavad ilusti ja turvaliselt uutesse kodudesse.
Osalesid ka Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna konkursil. Mida arvad sellel osalemisest ja kuidas positsioneerid ennast nende seas?
Üldmulje oli väga tugev selle konkursi põhjal. Mul oli hea meel näha nii enda kui oma kursusekaaslaste töid naabermaade sama põlvkonna kunstnike tööde kõrval, see andis n-ö laiema pildi. Tugevama mulje jätsid mulle installatsioonid ja see mis oli “muu” (other) kategooria all, kuhu kuulus ka minu töö. See näitab, et noored kunstnikud, mina nende hulgas, eksperimenteerivad ega piira ennast ühe meedia või definitsiooniga. See on juba mõnda aega kunstimaailma trend on olnud, ei ole enam kindlaid piire erinevate meediate vahel ja on võimalik nendega mängida.
Oled tegutsenud ja näitustega üles astunud lisaks Tallinnale nii Pariisis kui ka Berliinis. Miks just need kohad? Kas pead end ka väikestviisi kosmopoliidiks?!
Berliini tõmbas mind esialgselt sealne ülikool (UdK), müstiline aura ja arvamus, et just see on see koht, kus elu toimub. Tuli välja, et nii ongi. Mingil hetkel toimus seal elu isegi liiga palju ja hakkas kunstist intensiivsemaks muutuma. Berliin on täis võimalusi ja kui pealehakkamist on, saab igal pool näitusi, performanceid, happeninge korraldada ja kohata, mis mul ka õnnestus.
Pariis omakorda on alati olnud üks mu lemmiklinnu. Pärast Berliini langesid asjad niimoodi kokku, et tekkis tunne ja võimalus, et peaks just siia kolima. Kui Berliin on praegu kunstielu keskpunkt, siis Pariisil oma pika ajalooga on rohkem romantiline kuvand. Levinud arvamuse kohaselt on elu siin liiga kallis ja midagi ei toimu. See on täiesti vale arusaam. Pean ütlema, et koos Brexitiga ja tänu Berliinis puuduvale kunstiturule on tunda, et Pariis on hetkel saamas tagasi Euroopa kunstielu mekaks. Seda võib järeldada nt suurte galeriide nagu Pace ja White Cube avamisest Pariisis, samuti toimub pidevalt uusi näitusi ja happeninge. Aga eks elu on kallis muidugi ja et läbi lüüa, peab rohkem pingutama kui Berliinis.
Kahe linna erinevused on päris suured, aga ühendav lüli on mõlema väga mitmekesine ja keev kunstielu. Berliinis juhivad asja dünaamilised ja värvikad kunstnikud ise, Pariisis on võimalik teha suuremaid ja palju rohkem raha nõudvaid projekte. Kokkuvõttes on siiamaani Pariis ja Berliin oma teatud boheemlusega mind rohkem tõmmanud, kui nt New York või London aga eks elu näitab kuhu edasi. Valikud olid ka tänu keeltele – tahtsin nii oma saksa keele kui ka prantsuse keele oskust lihvida ja paremaks saada.
Oma filosoofias ja maailmavaatelt olen kindlasti maailmakodanik ning ühte kohta liiga kauaks on raske jääda. Põnev on avastada erinevaid linnu ja maid, näha, kuidas elu seal toimib, ammutada inspiratsiooni, siis on põnev jälle edasi liikuda. Et vahepeal on aga oluline aeg maha võtta ja lasta kogu inspiratsioonil ja kogemustel settida, võib öelda, et südames on minu koduks alati meie väike maakodu Pärnu lähistel, kus palju mu töid valmib.
Berliini klubikultuurist oli inspireeritud ka sinu näitus Vent Space’is suvel – uurisid seal suhet inimese ja tema sisemise looma vahel läbi hobuse kujundi. Milliste järeldusteni oma uurimuses jõudsid?
See teema on kindlasti alles pooleli minu loomingus ning lähiajal ilmselt tulen välja ka uute teostega, mis sama teemat käsitlevad. Arvan, et piir inimese ja metsiku looma vahel on vahel väga õrn. Iga inimene peaks leidma hetki, mil ta laseb end tõeliselt vabaks, oma n-ö sisemise hobuse välja – olgu see siis päriselt looduses või urbanistlikus metsas – milleks Berliini klubid on. Lisaks on põnev protsess olnud kuulda erinevate inimeste reaktsioone sellele, näiteks mu lõputöö EKA-s Tase ’19-l, mis oli ka aluseks Vent Space’is toimunud näitusele, tekitas absoluutselt vastakaid reaktsioone – mõnele meeldis väga, mõne meelest on täiesti ebakohane ja ebavajalik rääkida kunstis pidudest või narkootikumidest. Minu meelest ei tohiks kunstis olla ühtegi tabuteemat ja kuna just need teemad on Berliinis ka kunstielu keskpunktiks, sest eks tegelikult kõik kunstnikud kohtuvad ju Berghainis tantsuplatsil või kiige peal, siis oli mulle väga oluline see teema välja tuua.
Millised on järgmised näituseplaanid ja mis on hetkel teoksil?
Järgmine näitus, kui kõik läheb plaanipäraselt, on plaanitud Pariisis, ilmselt kevadel või sügisel 2020. Kevadel 2020 on plaanis ka üks suurem ja paljusid kunstnike hõlmav rahvusvaheline projekt, mida korraldab Kennet Lekko.
Hetkel töötan Pariisis Läti kunstniku Daiga Grantinaga tema jaanuaris 2020 New York’is, New Museum’is toimuva näituse kallal. Selle kõrvalt on Daiga väga lahkelt võimaldanud mul kasutada oma stuudiot, et saaksin ka enda asjade kallal töötada. Tunnen, et palju on veel õppida ja hetkel tundub, et just Pariis on selleks õige koht.
Kui saaksid valida igale oma teosele ideaalse uue kodu, millised võiksid need ja nende omanikud sinu vaimusilmas olla?
Ma arvan, et iga teos valib ise endale kodu ja omaniku. Ideaalis muidugi on suuremal maalil palju hingamisruumi, kus iganes ta välja on pandud, aga lõpuks – kui tunne on õige, võib mõni suurem teos ka väiksemas kodus väga hästi mõjuda. Mul on olnud õnn näha mitmel korral ostjate silmi särama löömas, kui nad just seda õiget näevad. Hiljem kas pilte või paaril korral päriselt maali kodu nähes võib öelda küll, et just see ongi õige olnud. Arvan, et ideaalne kodu ja omanik on see, kelle maal ise valib, olgu siis tegemist suure lossi või pisikese seinalapikesega, kogenud kollektsionääri või oma esimest kunstiteost ostva noorega.
Fotod: Rebeka Vaino, Ruby L.
