„Kaasaja kontekstis on piltidel üha jõulisemalt looduse taandumine, kliimaprobleemid, liikide kadu jne. Loodus versus inimene. Vaikelu versus maastik. Kuhu kuulub tänapäeva inimene? Kultuur? Maalikunst? Maastikud? Näituse temaatika on üles ehitatud vastandamisele, kuid nagu elus ikka, muutub piir ähmasemaks, kui vaadeldavat lähemalt uurida. Ja nagu maalideski, on vaja eemale astuda et näha, et elame üleminekuperioodil – nii nagu on elanud kõik eelnevadki põlvkonnad. Pildid on meile kõnekad ja vajalikud peegeldused,“ selgitab kunstnik näituse jaoks loodut.
Karin Strohm õlimaal “Surematu” 155x 115 cm
Strohmi huvitab ennekõike maal kui konstrueeritud pilt. “Pilt on sümbol, mille me konstrueerime oma peas. Milles me elame oma väljal. Kohtudes ja põimudes teiste piltidega, luues seeläbi üha uusi pilte. Kes teadlikumalt, kes ebateadlikult.” Ta lisab, et maali võlu seisneb vahetuses, kehalises kontaktis tööga, kus ei ole ühtegi filtrit, masinat.
Maalija on alasti, ei ole millegi taha pugeda. Seeläbi on ka loodud pildid ausamad ja vahest ka lapsemeelsemad, arhetüüpidest ja fantaasiatest kantud.”
Loomingus keskendub kunstnik maalikunsti žanrite nagu natüürmort ja maastikumaal mõtestamisse. “Käsitlen neid perifeeriana, mis sisaldab endas enamat kui mahajäänud ala, kus on enamat kui pinnapealne keskuse matkimise soov. Seda võib kirjeldada sõnaga ürgne, seal on veel läbilõikamata juuri. On lõigatuid muidugi ka, perifeeriagi asub väljal.”
Karin Strohm õlimaal “Pühakud”, 50x70cm
Uurime kunstnikult, kuidas on praegune olukord muutnud näituse konteksti, kui teema on muutunud veelgi aktuaalsemaks ja valusaks.
Karin, sinu näitus rääkis üleminekuperioodist, oleksid nagu kogu olukorda ette ennustanud?
Ma ise arvan, et see tuli pigem harjumusest uudiseid jälgida. Ajalehed on tavaliselt ärevatest teadetest laetud ja see mõjutab. Kuid kui toimuvat analüüsida. ei saa seda ka põhjendamatuks pidada, sest tõepoolest on kliimakriis ukse ees ja rahvasteränne enneolematu. Mulle tundub oluline püüd aru saada, kus me oleme ja kuhu liigume. Ja see muidugi kajastub ka loomingus.
Millega tegeled praegu, kuidas on kriis mõjutanud sinu igapäevaelu ja maalimist?
Kriisi tõttu kulgeb minu trajektoor kodu ja ateljee vahel. Igapäevaelu on muutunud aeglasemaks ja monotoonsemaks. Maalin üksi oma ateljees, jälgin uudiseid, kirjutan kirju, otsin motiive. Osaliselt on justkui vähem segajaid peal. Pole ahvatlusi ja on aeg antud keskendumiseks.
Teiselt tunnen puudust sünergiast ja peegeldustest. Sellest, kuidas saab ennast ja ümbritsevat kogeda koos sõpradega, vahetutest elamustest üritustel, teatris.
Kas sinu meelest on kunstimaastik kuidagi eriti haavatav?
Muidugi. Ei ole ju palju inimesi, kellele kunst esmatarbekaupade hulka kuulub.
Mis sa arvad, kuidas mõjutab kogu see olukord ühiskonda ning mis on need õppetunnid, mida me peaksime siit kaasa võtma?
Tempo muutmine. Kiirustamine ei lase elu elada.
Karin Stohm õlimaal “Kinnitus”, 155 x 115 cm
Galerist galerist Jan Leo Grau sõnab, et Pärnu Linnagalerii võimalusel ühtegi näitust ära ei jäta: “Pärnu Kunstnike majas toimuvad näitused konkursi korras. Kord aastas saavad kõik soovijad oma näituseprojekti järgmise aasta programmi esitada ning galerii töötajad teevad üheskoos valiku. Pärnu Linnavalitsuse korraldusel seoses üleriigiliselt kehtestatud eriolukorraga on hetkel galerii küll suletud. Võimalusel me näituseid ära ei jäta. Kui kunstnik on huvitatud, lükkame näituse uude aastasse, selle arvelt suureneb küll konkurents järgmiseks aastaks.”
Karin Strohm (snd.1986) on lõpetanud Tartu Kunstikooli dekoratsiooni, Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuri (BA) 2010 ja Eesti Kunstiakadeemia (MA) 2015 maali erialal. Täiendanud ennast Soomes, Imatra Kunstikoolis ning Hollandis Rotterdami WillemDeKooningu Kunstiakadeemias. Aastast 2016 on Karin Strohm Eesti Maalikunstnike Liidu liige ja 2019 Eesti Kunstnike Liidu liige.
