1970ndate lõpus Eestist Soome emigreerunud ja seal uue maalikäekirja loonud Siim leiab, et ei ole mõtet eeldada, et teos üksi suudab loodu mõtte vaatajani tuua ning et täna jääb väga suur roll kunsti mõistmisel vaatajale. „Võtme, kuidas nähtut võiks tõlgendada, peaks kunstnik publikule ikka ise andma,“ leiab kunstnik, julgustades lisama tööde juurde selgitavaid tekste. Küll ei saa aga kunstniku arvates eeldada, et kõik loodu ja nähtu peab alati meeldima, nagu ei pea mitte-meeldimist ka kartma. „Mitte-meeldimisel on tavaliselt ikka põhjus ka.“
Kunstnik märgib, et tänapäeval võib märgata, kuidas publikule surutakse uuemat kunsti n-ö peale. „Sellist pealesurutud loomingut ei võta publik omaks. Kõik ei ole kunst – mitte kõikidel teoste loomisel ei ole põhjuseid ega põhjendusi ning neid ei saa tehislikult juurde luua,“ sõnab Siim, kelle näitus Viinistul keskendub uuemale loomingule, mis põhjamaise maalikeele kaudu tutvustab meile kõigile omast unustatud esiisade animistlikku maailma.
Milline on maalide puhul oluline värvide keel? Kuhu poole kunst liigub ning kas kunstile on esitatud ehk liiga kõrged „meeldimise“ nõuded?
Kuula lähemalt NOBA Kunstijuttude vestlusest Spotify’st
