See kollaažiseeria sündis 2023. aastal kesk sügavat isiklikku kriisi, sõjakogemuse, kodu- ja identiteedikaotuse järel. Need teosed jäid pikaks ajaks peitu – liiga isiklikud, liiga valusad. Vaikuses loodud visuaalne päevik, mitte näitamiseks, vaid ellujäämiseks.
Aja jooksul settis aga arusaam, et just aus enesepaljastus võib avada uusi teid. Sõda ei ole ainult purustatud linnad uudistesaadetes – sõda on ka sisemised varemed, mis jäävad pilkude eest varju. See näitus on katse leida jõud ja viis ülesehituseks.
Viktoria Berezina kollaažid moodustuvad sisemaailma varemetest – need on loodud olukorras, kus oma peegelpilt tundub võõras ja iga päev algab küsimusega: kes ma olen? See on sõjas kõik kaotanud inimese lugu. Maailm varises hetkega kokku – järele jäid vaid vaikus, mõrad ja küsimus: kuidas edasi?
Neis teostes ei ole ühtlaselt kulgevat jutustust – on vaid killud, mälupildid, tekstuurid, kihistused. Ja kollaaž ei ole siin pelgalt tehnika, vaid olemise metafoor, katse end tükkidest uuesti kokku seada. Tulemus ei saa olla tervik. See ei saa olla ühtlane. Aga see on tõeline.
Kunstniku sõnul on see kui plakatite, grafiti ja aja jälgedega kaetud kestendav majasein, mis olnut kunagi täielikult ei hülga. Mälu toimib samamoodi: see on kihiline, moonutatud, katkendlik. Ometi võib sellest kaosestki saada alus identiteedile. Kompositsioonidest läbi murdev kollane ei ole aialippide vahelt kumav päikesevalgus, vaid põlengust jäänud tukid. Need ei soojenda, kuid hoiavad külma eemal. See on vastupanu. See on usk.
Viktoria Berezina (snd 1994, Herson, Ukraina) on kunstnik, graafiline disainer ja kuraator. Alates 2022. aasta oktoobrist elab ja töötab ta Tartus. Ta on õppinud Hersoni Kunstikoolis ja Hersoni Disainilütseumis ning lõpetas 2017. aastal kiitusega Hersoni Riikliku Tehnikaülikooli disainiteaduskonna.
2022. aastal pälvis ta Kultuuri Teo preemia silmapaistva panuse eest kultuurivaldkonda ning julguse eest dokumenteerida sõda ja kureerida Ukraina ja Eesti kunstnike ühisnäitus „Päästik / Trigger / Тригер“. 2023. aastal nomineeriti tema projekt „Viktoria kirjad“ Tartu Kultuurikandja auhinnale kategoorias „Aasta sündmus“. 2024. aastal sai temast Tartu Kunstnike Liidu liige.
