Liivrand kirjutab “Vinna mängulisi ja illusionistlikke, paradoksidest, vaimukustest ja mitmetähenduslikkusest täidetud graafilisi lehti ühendab sümmeetriliselt kompositsioonisisene peegelefekt, kus pildi vasakpoolse motiivi peegelpilt on paremal poolel. Või on hoopis vastupidi? Või on ülemine pool hoopis alumine (“Kaksipidine”)? Kui see formaalne küsimus kõrvale jätta, kohtub vaataja assotsiatiivse pildimaailmaga, mille sõnum võimendub läbi sarjaprintsiibi. Detailide ümberpaigutamisega sama sarja lehtede sees sünnivad uued tähendused ning mitmekordistub sarja visuaalne efekt. Töötades nagu multiplikaator, kasutab Vello Vinn taolise mõju intensiivistamiseks meisterlikult erinevaid tehnikaid – kuivnõelatehnika kõrval läbivalt reljeeftrükki teose ruumilisuse ja kolmemõõtmelisuse efekti saavutamiseks.
Eksponeeritud üheksa sarja tööd moodustavad kontseptuaalselt ja esteetiliselt terviku, tegeledes urbanistliku keskkonna korrastamisega (“Purskkaev-veetorn”, “Avatud väravad”, “Keskus”), ajaloo ladestustega (“Kiviaeg”, “Laev”), mütoloogia ja inimesega (“Kujukad kujud”, “Käsilane”, “Mitmenäolised”). On oluline rõhutada, et kunstniku pildisisene loogika kuulub fantaasiamaailma loogikasse, käivitades omakorda meie ajus ja alateadvuses silmade kaudu tekkinud kujutluspildid – isiklikud ja ainult vaataja enda omad. Nagu on seda unenäod”.
