Küttner lõpetas 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallikunstnikuna ning töötas seejärel kuni 1976. aastani disainerina Tallinna Juveelitehases. Tema kavandatud kuulsamad lauariistade sarjad „Elegant“ ja „Arnika“ kuuluvad Eesti tööstusdisaini kullafondi ning on endiselt tootmises. „Elegant“ oli parimatel aegadel sedavõrd populaarne, et sarja teelusikaid toodeti miljon tükki aastas.
Selsamal perioodil alustas Küttner aktiivselt ka vabaloominguga – ehete ja suurte dekoratiivsete metallvormide loomise ning järjepideva esinemisega näitustel. Juveelitehases töötamise aega on kunstnik ise nimetanud „teiseks ülikooliks“, mis õpetas otsingute ja eksperimenteerimise julgust ning oma ideede elluviimist. 1976. aastast töötas Küttner mitu aastakümmet ka Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna.
1970. aastate lõpust alates pühendus Küttner oma stiili otsides tehniliselt väga nõudliku ja Eesti kunstis üsna haruldase akenemaili kasutamisele. Teda võlus vitraažiga sarnase väljenduslaadi toomine ehteloomingusse. Suureks väljakutseks sai suuremõõtmeliste hõbetraadist raamistikul ehete säravatooniliste ja läbipaistvate emailpindade saavutamine. 1990. aastatel täiendas ta oma dekoratiivselt suuri akenemaili tehnikas ehteid moekollektsioonidega, mida esitleti ka Pariisis ja New Yorgis.
Küttnerit huvitab ehe eelkõige kui tugev sõnumikandja. Sajandivahetuse paiku leidis tema loomingus aset üsnagi radikaalne pööre: kunstnik hakkas tegelema rafineeritud kontseptuaalsete ehteinstallatsioonidega, luues mitmekihilisi tähendusvälju ning esitledes oma ehteid dialoogis kultuuri- ja kunstiajaloost laenatud visuaalsete tsitaatidega. Ehetega lugude jutustamisel on talle oluline lähteallikas ka kontekstide nihestamine, mäng sõnadega ja nende ambivalentsusega.
Küttneri ehtesari „Pühendus Ede Kurrelile“ valmis 1997. aastal. Hõbedast filigraankübar ja kalliskive peitvad ridikülid on kui metafoorsed portreed Eesti ehtekunsti ühest rajajast Ede Kurrelist. See on kunstniku tänupühendus ja kummardus oma õpetajale. Sellest sarjast alates on käekott kui paljutähenduslik sümbol Küttneri loomingu üks võtmemotiive. Samast sarjast sai alguse ka teda tänini köitev pühenduste temaatika. Nii on ta vaadelnud Eesti madonnadena olulisi naisi Eesti kultuuris ning paljusid talle tähenduslikke loojaid. Kõige pikaajalisemaks on kujunenud Küttneri loominguline dialoog Paul Delvaux’ga. Teda on paelunud nii Delvaux’ sulniste naiste poeetilisus kõnekas ruumitühjuses kui ka kunstniku teoste pealkirjad – neidsamu pealkirju kasutades sekkub Küttner oma ehete metafoorsusega aktiivselt Delvaux’ maalide tõlgendusse.
Vääriskivide kõrval on Küttnerit võlunud ka kodumaine paekivi oma geoloogilise rikkuse ja tekkelooga. Kunstniku tõeliseks signatuurmaterjaliks on aga kujunenud merevaik. Õppejõuna tööd alustades valis Küttner 1979. aastal oma uurimisteemaks merevaigu, millest tal ilmus 2022. aastal ka raamat. Merevaik oma aegade ladestusi peitva tekkelooga, hilisemate folkloorsete tähendustega ja iga tüki ainulaadse koloriidiga on innustanud teda looma ehtekomplekte ja kontseptuaalseid sarju.
Eri juveliiritehnikaid peensuseni valdav Küttner jõudis 2010. aastal enda sõnul õhkõrnast hõbeniidist sooraua roosteni, asudes teostama monumentaalseid roostese pinnaga metallmaale. Rooste tekitamiseks kasutab ta sihiteadlikult vaid toiduaineid ja kodukeemiat ning korrosiooniprotsessi peatamiseks akrüülvärve.
Urve Küttneri mitmekülgne ja fantaasiaküllane looming pakub vaatajale inspireerivat kaasamõtlemise ruumi. Tema loomingut on pärjatud 1998. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga ning kahel korral, 2001. ja 2016. aastal, Ede Kurreli nimelise kunstipreemiaga.
Näitusel eksponeeritud teosed on pärit Urve Küttneri kogust, juhul kui teose juurde ei ole märgitud teisiti.
Kuraator: Kersti Koll
Näituse kujundus: Villu Plink
Graafiline disain: Külli Kaats
Näituse töörühm: Richard Adang, Ivika Arumäe, Klaire Kolmann, Marit Must, Alar Nurkse, Kristina Papstel, Kaisa Piia Pedajas, Sirje Säär, Laura Tahk, Allan Talu, Annika Teras, Karin Vicente
Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liidu kunstikogu, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Linda Elken, Tiina Grepp, Sirje Helme, Miralda Kangilaski, Tiiu Kangur, Aet Kuuskemaa, Riina Kütner, Harry Liivrand, Karin Paulus, Anu Raud, Maret Sõer, Kersti Tiik, Marrit Traksmann, Heie Treier
