Selle näituse esmaseks inspiratsiooniallikaks on XIX sajandi botaanilised gravüürid ning keskaegsed fantaasiarohked reisikirjad. Temaatika on protsessi käigus muundunud, killustunud ning hargnenud eri suundadesse, muutnud rõhke ja jõudnud koosluseni, mida on keeruline kindlalt piiritleda.
Üle aastate on Viik taas pöördunud tagasi graafika kui meediumi poole. Digigraafilised tööriistad on ihutud teravaks ning lõikavad klassikalisest joonekultuurist pärit forsseeritud jäljendeid virtuaalsesse materjali. Ruumis hõljuvad installatiivsed objektid on aga saanud Viigi selle sajandi loomingu üheks tunnuseks. Samuti on näitusel eritehnikas emotsionaalselt tajutavaid pseudodokumentaalseid jäädvustusi, paisutatud formaate ja ka miniatuure, mis segiläbi sensuaalsete nüanssidega lainetavad servast serva.
Urmas Viik (s 1961) on graafik, illustraator ning installatsioonikunstnik. Ta on töötanud professorina Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. Viik on osalenud näitustel ligi 30 riigis ning on pälvinud hulganisti tunnustusi: Valgetähe IV klassi teenetemärk, Kristjan Raua preemia, Kultuurkapitali aastapreemia, Vaala aastapreemia „Harpuun“, Eduard Wiiralti kunstiauhind, Silver Lovie Award in Website: Best Individual Editorial Experience. Urmas Viigi esimene väljapanek Vaalas leidis aset juba galerii algusaegadel, aastal 1991, teine 1994 ja kolmas siis nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Peenjoogivabrik Nudist, Rocca al Mare kool
