Pärast vanaema lahkumist hakkasin remondi jaoks korterit tühjendama. Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu. Kolme suvekuuga suutsin läbi kaevata vaevu poole inimhingest läbiimbunud kultuurkihist. Puupulga ja leukoplaastriga lahastatud riidepuu, kardinast kleit, nõelutud sokid, paigatud vakstu. Selles kõiges sisaldus mingi teadmine ja kohalolu. Üha sagedamini tundus, et suudan neid teadmisi lugeda. Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.
Paari sõnaga endast:
Minu nimi on Urmas Lüüs (1987) ning olen omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks
vahendeid nagu video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli.
Töötan Tallinnas oma Hobusepea 2 tänaval asuvas ateljees, juhendan tudengeid Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, kirjutan kultuurist erinevatele väljaannetele ning mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.
Urmas Lüüs
