Näituse maalidesse on jäädvustatud naise elu erinevad tundemaailma heiastused, fragmendid elust enesest ja sisemised mõtisklused.
Naistest on Mara Ljutjuk alati sügavuti lugupidanud ja naistel on tema elus väga oluline roll olnud. Nad on teda inspireerinud, võlunud ja ka palju üllatanud.
Teda endiselt hämmastab naiste vastuolulisus, see lummav segu vitaalsusest ja tundlikusest. Naistele on antud tema sõnul uskumatu võime olla nii kütkestavalt salapärane kui ka sihikindlalt vastupidav. Nad on kunstniku jaoks põnevad just oma sisemaailma keerukuse ning jõulisuse poolest.
Mara Ljutjuki meelest on IGAS naises peidus isikupärane ilu, mis eriliselt õitsele lööb, kui naine on saanud kasutada oma võimeid, täitnud oma vajadused ning jõudnud oma eesmärkideni. Naistele on antud ka elu suurim jõud – võime ARMASTADA.
Mõni naine elab oma elu ereda leegiga, mõni aga hillitsetud sihikindlusega. Mõlemad neist jätavad oma kaasteelistesse unustamatud jäljed omal moel ning toovad siia maailma juurde midagi eriliselt ainulaadset.
Mara Ljutjuk sündis Tallinnas 1978. aastal. Eesti Kunstiakadeemias lõpetas ta maali eriala 2001. aastal ning omandas samas ka haridusteaduste magistrikraadi. Ta on täiendanud end vabades kunstides 2007. aastal Hispaanias Valencia Universidad Politécnicas. 2006. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Alates 2004. aastast on tal olnud mitmeid isikunäitusi ning osalenud mitmetel ühisnäitustel aastast 2000.
Maalimise kõrval tegeleb Mara näituste kureerimise ja kujundamisega, on aktiivselt seotud oma vanaisa, Evald Okase Muuseumi programmi ja Telliskivi Loomelinnaku kunstifestivali ,, Ma ei saa aru“ kureerimise ja korraldamisega.
2019 aasta. pälvis ta Galerii-G kunstipreemia. 2020 a. oli ta Konrald Mäe preemia nominent.
Maral on kolm last (s. 2009/2012/2015) ning ta elab ja töötab Tallinnas.
Mara maalid on vormilt lihtsad ja jutustavad lugusid, milles igaüks võib end ära tunda. Motiivid, mis võivad tunduda tuttavlikud, sest peegeldavad hetki meid ümbritsevast maailmast, mõtestavad lahti inimsuhteid ning juhivad meie tähelepanu elu nüansirikkusele. Mara maalidesse on tundlikult talletatud tihti vaid viivu kestvaid hetki, fragmente elust, stseene millest osa räägib otsesemalt, osad metafoorsemalt argisest ja ringjoonelisest liikumisest.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Nöff ja RKKK.
Näitus on avatud 10. aprillini
Näitus toimub Naiste Ööde Filmifestival NÖFF-i raames, mis on varakevadine festival Raplas. 2022 teemaks on UNUSTATUD ja UNUSTAMATUD NAISED
Tutvu festivali kavaga lehel: noff.ee
Soovitame:
Pühapäeval, 13. märtsil kell 14 Rapla kinos.
KUNSTITEADLASE KATRIN KIVIMAA LOENG koos filmiga
“Helene Schjerfbecki tähelend ehk kuidas ühest Soome populaarseimast kunstnikust sai rahvusvahelise kunstielu suur avastus”
Ühe tuntuima soome kunstniku Helene Schjerfbecki (1862-1946) elu ja karjäär olid mitmes mõttes keerulised. Terviseprobleemid, majanduslikud piirangud või eraelulised raskused ei takistanud erakordselt andekal noorel naisel omandamast head kunstiharidust Soomes ja Lääne-Euroopas. Erialane tunnustus ei tulnud siiski kergelt: eluajal hakati tema kunsti hindama Soomes ja Rootsis alles siis, kui Helene oli juba kõrges vanuses. Tänapäeval peetakse Schjerfbecki üheks silmapaistvaimaks soome kunstnikuks ning tema näitused on populaarsed kogu maailmas. Hiljuti on teda võrreldud näiteks Edvard Munchiga. Film “Helene” räägib perioodist, mil üksilduses elavat keskealist kunstnikku külastab kunstikaupmees Gösta Stenman, kes usub Helene loomingusse ning toob tema ellu noore amatöörkunstniku Einar Reuteri, kes aastakümneid hiljem kirjutab Helene eluloo.
Katrin Kivimaa on kunstiteadlane ja kunstikriitik, Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on naiskunstnike looming ning Eesti moodne ja kaasaegne kunst. Ta on töötanud kunstiteaduse professorina Eesti Kunstiakadeemias (2006-2017) ja kultuurilehe SIRP kunstitoimetajana (1993-1997). 2010. aastal kaaskureeris ta KUMU kunstimuuseumis näituse “Naine nõukogude eesti kunstis” ning 2008-2010 osales Viinis ja Varssavis toimunud suurprojekti “Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe” rahvusvahelises töörühmas. 2009. aastal tunnustati teda Ervin Pütsepa preemiaga aasta parima kunstiteadusliku monograafia “Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis, 1850-2000” eest. Lisaks akadeemilistele publikatsioonidele avaldab ta kunstikriitikat Eesti kultuuriväljaannetes ja päevalehtedes.
