Üksildus, mis on iseenesest universaalne ja igavene probleem, on viimase sajandi jooksul niivõrd tugevalt esile kerkinud, et sellele on omistatud epideemia mõõde. Näitus keskendub paradoksile, kus rahvarohketes paikades viibides võimendub üksildustunne, ning kirjeldab üksildust mitte ainult kui emotsionaalset seisundit, vaid kui hirmu vajuda unustusse. Näitusel on üksilduse metafoori edasiandmiseks kasutatud arhitektuurilist kujundit, eelkõige suuri kortermaju, mis on sajandeid lahendanud linnade kiirest kasvust tingitud elukohtade puudust. Nende korterelamute fragmendid näitlikustavad, mis tunne on olla teistest eraldi või eraldatud ning ärgitab mõtlema üksildusest ja selle tagajärgedest.
Karel Koplimets (1986) on foto-, video- ja installatsioonikunstnik, kelle loomingu märksõnadeks on linnaruum, hirm, paranoia, eelarvamus ja kriminaalsus. Üheks läbivaks jooneks Koplimetsa teoste puhul on psühholoogiline aspekt – tema suuremahulised installatsioonid mängivad vaatajate ruumikogemise ja tajudega. Koplimets on õppinud Eesti Kunstiakadeemias fotograafia erialal ja täiendanud end Belgias HISKi (Hoger Instituut voor Schone Kunsten) programmis. Tal on olnud mitmeid isikunäitusi ja ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja välismaal. Mõned viimased neist on One Is the Loneliest Number ((AV17) Gallery, Leedu, 2022), Belonging (Hunt Museum, Iirimaa, 2022) ja Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis (Kumu Kunstimuuseum, Eesti, 2021). Tema teoseid on mitmetes muuseumikogudes, sealhulgas Kiasma (Soome), Musée de l’Elysée (Šveits) ja Kumu Kunstimuuseum (Eesti). Karel Koplimets oli aastatel 2020–2022 üks riikliku kunstnikupalga saajaid.
Graafiline disain: Janno Saft
Täname: Kaisa Maasik
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viljandi Linnavalitsus
