„Inimeseks olemine“ Mall Laur
Mida tähendab olla inimene? Palju me sellele üldse mõtleme ses turbulentses maailmas, kus iga päev võib kaasa tuua ootamatusi? Elame linnas, söödame linnukesi, leiame rahu looduses, kus igavene ringkäik kordub: kevadel ärkamine, suvel õitseng, sügisel värvikirevus enne kaduvikku langemist ja talvel rahu.
Korraga märkame looduses endeid millestki, mis võib juhtuda. Ning ühel hetkel mõtled, kas rohelised kuulevad metsloomade palvet? Päike peegeldub mere põhjast rõõmsalt vastu, kuid miks on Merineitsi tõsine? Kutsikad siblivad jala ümber, aga äkki teeb inimene hoolimatu sammu?
Inimeseks olemine haarab ka muud: ahvatlust, mehelikkuse sümboleid, naudingut, et tõuseks või lendu (aga kelle arvel?), lahingusse astumist, mõtlemata kuidas, suutmatust otsustada, kinnisilmi palverändu, ümbritsevaid märkamata, ähvardusi, salajast iha, kurja silma, saatuse sõrme ja lõpuks müütide loomist. Lõpuks vananeme, närtsime kui roosid, kuigi vaim on veel virge.
Need on vaid mõned võimalused, kuidas siinseid pilte tõlgendada. Mu pildid sünnivad spontaanselt, kindla kavatsuseta, hetke meeleolu ajel, kiiresti. Professionaalne kunstiharidus mul puudub, kuid olen osalenud mõnel kursusel.
Olen hariduselt inglise filoloog ning kogu elu on mu töövahend olnud keel. Olen teinud keeleuurimusi, õpetanud inglise keelt lasteaiast kõrgkoolini, äri- ja täiendõppe kursustel, töötanud terminoloogi ja tõlkijana Eestis ja väljaspool Eestit. Hakkasin maalima mitu aastat tagasi, kui elasin välismaal. Pintslit ja värve kehutas toona kätte võtma tohutu koduigatsus.
„Teisendid“ Valdek Laur
Me arvame, et teadlikkus ja intellekt on midagi kõrgelt arenenut ja inimesele ainuomast ning seetõttu oleme ülejäänud loodusest selgelt esile kerkivad, paremad.
Intellekt ja sellest tulenev eesmärgipärane käitumine pole sugugi inimesele ainuomane. Elementaarse infotöötluse võimekust näitavad isegi rakusisesed geenivõrgud. Seeneniidistikud peavad oma sümbiootiliste metsanaabritega pidevat infovahetust, reguleerides erinevate kemikaalide liikumist vastavalt muutustele keskkonnas. Ei, inimene pole kaugeltki midagi erilist ning alles tänases maailmas hakkavad meile kohale jõudma selle pettekujutelma tegelikud tagajärjed.
“Teisendid” on dialoog erinevate arude vahel – autori makrofotod seentest kõrvuti kujutistega, mille on samade fotode alusel loonud generatiivne algoritm. Inimene on siin protsessis vaid kõrvaltvaataja, publik. Enesekesksusest eemale astumine ning püüd vaadelda ümbritsevat selle osaliste omavahelises dünaamilises arengus on miskit, mis meid inimestena kasvatab, aidates mõista mitte ainult keskkonda, kus me elame, vaid ka meie endi omavahelisi suhteid ning nende tähtsust – või tähtsusetust.
