Arvata võib, et need klaasnegatiivid, millele Toomas Kalve 2008. a mai lõpus oma Pariisi ülesvõtted säritas, olid viimased Crumière, Risson ja Co Flaviaci tehases 1940. a jaanuaris valmistatud platedest, mille emulsioonil läbi objektiivi valgust näha ja salvestada õnnestus. Kui kastitäis prantsuse fotomaterjali, mis etiketi järgi oleks tulnud ära tarvitada enne 1941. a aprillikuud 1990ndate aastate algul ühelt Nõmme pööningult välja tuli, oli Toomas Kalve fotokunstnikuna juba selle poolest tuntud, et kasutas vanu suureformaadilisi kaameraid ja fotograafia leiutamise sajandist pärinevat optikat. Kahekümne neljast terve Nõukogude okupatsiooni aja peidus olnud karbist oli tal 2008. aasta kevadeks alles jäänud viimased kolm, igaühes 12 plaati. Kogu ülejäänud portsu oli Kalve aastate jooksul edukalt oma natüürmorte, akte ja fotolavastusi üles võttes ära kasutanud.
Seiklusliku saatusega klaasnegatiivid rändasid pärast pildistamist ja ilmutamist tagasi Eestisse, kus niigi rohkete tähendus- ja stilistiliste tasanditega pildid said veel ühe kihi – nagu see klaasnegatiivide ajastul kombeks oli, koloreeris Kalve esmalt barüütpaberile kontaktkopeeritud ja seejärel seepiakarva toonitud pildid käsitsi, enne kui need viimaks isetehtud raamidesse vormistas. 2009. a veebruaris jõudsid pildid näitusena uuesti Pariisi, kus olid Eesti Saatkonna külalistele näha rohkem kui aasta.
