Muuseum loob väljapanekule vaikimisi turvalise ja minevikuga suhestuva taustsüsteemi. Ajateljele asetatud maalid, kontrollitud kliima ja ohutu kõrgus merepinnast on märgid eilse ja tänase maailma rahuleppest. Reaalaja hüsteerilisena mõjuv foon jääb eemale, ent ometi on muuseumi aegruum tinglik ning erinevad kujutlus- ja lugemisviisid teineteisele väga lähedal.
Teosed muuseumi püsiekspositsioonis on kui aknad eri aegruumidesse, kus avanevad üksikud kaadrid mitmekihilistest maailmadest. Kunsti on alati ümbritsenud keeruline ja vastuoluline olustik. Samas kaardistame me möödunud aegu suuresti läbi tasapinnaliste kujutiste. Maalid muuseumiseinal on ühtlasi ka mälupildid, mälumärgid. Need on kui majakad, mille järgi oleme õppinud teed leidma. Majakatena – orientiiridena – toimisid need maalid ka omas, pildikülluse-eelses ajas.
Siinsed teosed on suuresti loodud nende mälumärkide pinnalt: maalimine kui kordus, maalimine kui traditsiooni hoidmine, maalimine kui eri pildirežiimide ühendamine, maalimine kui viis rahuneda.
Minu maalid, mis koondavad eri ajastute kogemusi, on meelelaadilt pigem nostalgilised. Teemadelt lähtuvad need päevakajalist mõtteruumi läbivatest motiividest ning vaadetest maastikule ja ümbritsevale keskkonnale, kõrvutades ja liites kokku maastikumaali ja vaikelu traditsioone.
See väljapanek kahes projektiruumis on rännak isiklikus maaliarsenalis, mis koosneb kiirematest improvisatsioonidest ning tihedama kompositsiooni otsingutest. Sümmeetriliselt paiknevad projektiruumid on kui avarad kõlakastid, mida põhiteljena ühendab Eesti kunsti püsinäitus „Identiteedimaastikud“.
Maalikunstnik Tõnis Saadoja isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta suvel.
Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Magdaleena Maasik
Tehniline tugi: Tõnis Medri, Allan Talu
