Kunstnik mõtiskleb näitusel inimese ja aia suhte üle: „Minu jaoks on aed kohtumispaik, kuhu inimene kutsub kohale loodust ja püüab seal temaga eriilmelisi ja -sisulisi kokkuleppeid sõlmida. Eriti südantsoojendavad ja põnevad on vanad aiad või pargid, kus on vanu viljapuid, ähmaste piirjoontega endisi terasse või lillepeenraid. Neid võin võrrelda ajalooliste päevinäinud kangastega, kus on alles jäänud vaid pleekimatud värvivarjundid, milledega on kootud tähendusrikkaimad kujundid ning esteetiliselt hinnatavaimad mustrid. Pärandiks saadud aedades sirutuvad suurte puude oksad vastupidava lõimena, millede vahel põimub kõige eeterlikum kude – lindude laul. Sellises kohas tunnetad eelnevate põlvkondade hoolt ja headust ning aimad nende esteetilist meelt, proovid säilitada, mis alles ja istutada oma maitserohelise ja lillede peenra, panna nad sobima sellesse voogavasse aegade- ja aiakangasse, mis hoiab tasakaalus ja annab lootust… “
Tiina Puhkan (1965) elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili erialal (1985 – 1990) ja töötanud samas kateedrijuhataja abina, ettevalmistuskursuste juhendajana, praegu töötab tekstiiliajaloo ja gobelääni õppejõuna. Ta on esinenud alates 1991. aastast näitustel gobeläänide, siidimaalide, tikandite, autoritehnikas tekstiilidega ja kureerinud tekstiilikunsti näitusi. Ta on kavandanud ja teostanud kirikutekstiile Tallinna Kaarli kirikule, Tallinna Jaani kirikule ja Harju-Risti kirikule. Aastail 2002 ja 2004 valiti Puhkan aasta tekstiilikunstnikuks.
