Alexander Manuiloff (1978, Sofia, Bulgaaria) on Sofias elav ja töötav kirjanik, näitekirjanik ja stsenarist, kes tegeleb nii teksti kui ka performance’iga. Kirjanikuna huvitavad teda lavakunsti võimalused väljaspool harjumuspäraseid, “hästi tehtud näidendi” (la pièce bien faite) stiilis lavastusi. Ta usub, et saja aastaga detailideni lihvitud meelelahutusvormiks muutunud teater võib olla ka kogukonnaloome platvorm, mille abil kasvatada solidaarsust ja algatada kuhtuvates demokraatlikes ühiskondades diskussioone kõige põletavamatel teemadel. Uusi lavastuslikke kunstivorme saab kasutada erinevate olukordade loomiseks, kuhu võib vahel kaasata ka publikut. Tegelikult võivad igasugused lavastusviisid olla teatud kontekstides ja teatud eesmärkide saavutamiseks asjakohased ning Manuiloffi huvitab nende kõigi potentsiaal. Traditsioonilisemate, tegelaskesksete näidendite puhul köidavad teda marginaliseeritud hääled, mis on ühiskonnas, aga ka lavalaudadel sageli summutatud.
“Riik” toetub näitlejateta ja lavastajata näidendi ideele. Selles osalusteoses saab iga etenduse publikust kaasautor ning käsitletakse niisuguseid keerukad küsimusi nagu kuidas ühiskondi rajatakse, kuidas demokraatiad toimivad, kuidas ühiskonnad ühiste väärtuste kaudu koos püsivad, mida on vaja koostööks ning mida on inimestel tarvis, et ühes riigis koos elada. Lisaks viitab teos Bulgaarias aset leidnud sündmustele, nimelt lokkava korruptsiooni tõttu tekkinud protestilainele riigi vaeseima elanikkonna hulgas, mis päädis 2013. aastal ühe kohaliku mehe, Plamen Goranovi enesesüütamisega. Sellest süsteemivastasest aktsioonist sai meeleheitele viidud ning läbini korrumpeerunud ja jõuetu riigi suhtes lootuse kaotanud kodanike sümbol.
Alexander Manuiloff on töötanud nii üksi kui ka koostöös teiste kunstnikega neljal mandril, esinenud enam kui 50 teatrifestivalil, tema draamateoseid on tõlgitud 13 keelde ja mõned neist kuuluvad ka ülikoolide ainekavadesse. 2018. aastal asutas ta Radar Sofia, esimese näitekirjanikele ja dramaturgidele mõeldud residentuuri Bulgaarias, mis on suunatud poliitilise tagakiusamise ohus kunstnikele.
Tekst: Róna Kopeczky
