Ameerika politoloog Francis Fukuyama on 1992. aastal ilmunud teoses „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (The End of History and the Last Man) kirjeldanud seda aega kui „ajaloo lõppu“, mis tähendas Lääne ja Ida vastasseisul põhinevate suurte ajalooliste narratiivide kadumist kollektiivsest kogemusest. Tänaseks on sündmused aga viinud maailma geopoliitilise olukorra üha uute ajalooliste narratiivideni nagu kliimakriis, terrorismivastane võitlus ning sotsiaalne distantseerumine.
1990. aastate alguse sündmuste valguses on avatava näituse kollaažid kui ajastu tähistajad, kus omavahel kohtuvad nii Ida kui Lääne pildiloome. Paneelid loovad fiktiivsete lugude ja ajalooliste sündmuste vahele paralleeli, fikseerides perioodi, mil ihaletud Lääne koloniseeritud kultuuriruum võis uues keskkonnas materialiseeruda. Koomiksiribad on asetatud paneelidele kollaažina pooleli jäänud jutustustustena, mille kihid annavad märku üleminekuaja võimalustest.
Võib öelda, et ajalugu ei ole lõppenud. See on fragmenteerunud, muutudes omamoodi tarbekaubaks, kui kasutada kultuuriteoreetiku Fredric Jamesoni (Postmodernism, Or, the Cultural Logic of Late Capitalism, 1992) mõttekäiku. Kollaažid kaardistavad kollektiivset ajalootõlgendust, esitades pildivihikute fragmente kui võimalikke uusi narratiive.
Sven Parkeri visuaal-esteetilist praktikat kirjeldab lavastuslikkus läbi installatsiooni ja kollaažitehnikate kasutamise. Praeguse loomingulise tegevuse keskmes on butafooria ja ruumi omavahelised suhted ja nende väljendumine suhestuva esteetika võtmes. 2011. aastal lõpetas Parker Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse maalikunsti erialal ning on täiendanud end skulptuuri ja installatsiooni osakonnas.
Kunstnik tänab: Merilin Paart, Mait Luhasoo, Aivar Paart, Roman-Sten Tõnissoo, Mihai Nica.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS
