Näitusel käsitletav mõiste unfreedom ehk pelevinlik mittevabadus tähistab oma sisult režiimi ümber konstrueeritud mulaaži vabast elust. Eeldusel, et kapitalism eksisteerib eelkõige igavese nüüdsuse ja uudsuse alalhoidmise moodulites – minevikku ega tulevikku ei ole, on vaid nüüdne mittevabaduse seisund – võib öelda, et tarbimisühiskonna mudelid on ajatud.
Millest haarata kinni läbi eeterlikkuse, kus meie reaalsuspilt rajaneb üha uutel korraldustel ning on pidevas representatsioonis? Sünteetiline unetus ja substantsid pikendamas igavest olevikuseisundit. Kujutades ette sünteetilise mittevabaduse sündmusena lõpmatut pidu, väljendub soov mitte kunagi uinuda päriselt, vaid uinuda unistuses endas, tehislikult. Ühel hetkel aga jõuavad kehad piirideni, milles kerkivad üles osati halvaendelised ning kõhedad molekulaarbioloogilised protsessid, mis on vajalikud ümberhäälestuslikule seisundile, liikumaks edasi mittevabaduse paigalseisust. Pidu, mis ei tohi lõppeda, suudab edasi kesta vaid läbi erinevate tehnoloogiate, mille varjupoolel võivad peoruumidesse imbuda viirastuslikud aistingud.
Sven Parkeri (1985) visuaal-esteetilist praktikat kirjeldab installatiivsus, lavastuslikkus ning erinevate kollaažitehnikate kasutamine. Praeguse loomingulise tegevuse keskmes on butafooria mõiste suhestuva esteetika võtmes. 2011. aastal on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse maalikunsti erialal ning täiendanud ennast peale seda skulptuuri ja installatsiooni osakonnas.
Roman-Sten Tõnissoo (1989) on omandanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi fotograafia ja magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal, lisaks täiendanud end Prahas FAMU-s. Viimase aja loomingu huviobjektiks on agressiooni ning turvatunde haprad jõujooned ja dialoogimomendi võimalikkus. Samuti ajastule omane ihalus vaimsuse ning tähenduse järele ja selles peituv potensiaal.
Madli Ehasalu (1988) on semiootika ja kunstiteaduse taustaga kuraator ja kunstitöötaja keda huvitab teoste aktiveerimine kollektiivsete, kohaspetsiifiliste ning haridustehnoloogiliste töövõtete abil. On aluse pannud Galerii Mihhail ja 1. märtsi galerii projektiruumidele, mis tegelevad elukeskkonna ja sotsiaalse heaolu küsimustega.
Graafiline disain: Henri Kutsar
