Hiiumaal sündinud kunstniku viis elutee 1940. aastatel õppima Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti ning seejärel keelatud lääneliku modernismi viljelemise tõttu 1950. aastal Karaganda vangilaagrisse Kasahstani. Ehkki loometegevus oli Gulagi süsteemis keelatud, suutis Sooster Karaganda-aastatel luua Eesti nõukogude perioodi kunstiajaloo ühed esimesed sürrealistlikud teosed ning ühe mahukama autoportreede sarja, jäädvustades üksikasjalikult oma elu keerulisemate aastate psühholoogilised seisundid. Ent Karagandas kohtus Sooster ka oma tulevase abikaasa Lidia Serhiga, kelle kodulinna Moskvasse asuti elama peale vangilaagrist vabanemist.
Nõukogude metropolis teenib Sooster elatist ilukirjanduse ja teadusraamatute illustreerimisega ning töötab välja oma eripärase, Hiiumaalt pärit juhtmotiive – kala, kadakat ja muna – Euroopa kunstiajaloo erinevatest perioodidest ja vooludest, teadus- ja ulmekirjandusest saadud impulssidega ristava kunstipraktika. Tuues sõdadevahelisse Euroopa sürrealismi 1950.–1960. aastate kunstiuuenduslikke ideid, arendab Sooster oma toonastes maalides välja reljeefse autoritehnika ja joonistustes süsteemse sarjameetodi, töötades juba pigem kontseptuaalsele ja postmodernistlikule kunstile omaste ideedega. Ent ühtlasi kujuneb varalahkunud eesti kunstnikust neljateistkümne Moskvas elatud aastaga sealse põrandaaluse kunstiringkonna üks legende ja juhtfiguure, kelle kütkestav isiksus ning mänguline ja üllatusi täis looming jätsid jälgi nii Soosteri Tartu, Tallinna kui ka Moskva kunstnikest sõpradesse.
Kunstniku 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus vaatab Soosteri elule ja loomingule retrospektiivselt, alustades Hiiumaa varastest maalikatsetustest ja Tartu pallaslikust perioodist ning lõpetades Moskva kõrgperioodi reljeefsete ja seriaalsete ning viimaste eluaastate salapäraste lõpetamata teostega. Soosterile erakogudest avanev vaade rikastab kunstniku senist kuvandit seninägemata rariteetidega, kuid kinnitab ka Soosteri renomeed nõukogude ajas radikaalse kosmoerootika viljeleja ning kadaka, kala ja muna juhtmotiividele üles ehitatud isikupärase omamütoloogia loojana.
Kokku on näitusele teoseid laenanud 17 eraisikut, nende seas ka mitmeid põneva profiiliga naiserakogujaid, kelle kollektsiooni kuuluvad teosed avavad Soosteri erilist suhet naistesse. Olulise osa näitusest moodustab Soosteri perekonna kogu, mis tänu kunstniku lähedaste otsusele jõudis 1990. aastal Moskvast Tartusse, nihutades Soosteri loomingu uurimiskeskme seeläbi Venemaalt Eestisse.
Näitust saadab Soosteri 100. sünniaastapäevale pühendatud mahukas raamat, milles erakogudes asuvad teosed saavad kokku muuseumikogudes asuvate kanooniliste teostega ning milles kunstniku loomingut avavad Soosteriga viimase kümnendi jooksul tegelenud kirjutajad nii Eestist kui väljastpoolt.
Näitus „Sooster 100. Vaade erakogudest“ jääb Mikkeli muuseumis avatuks kuni 4. maini 2025.
Näituse töörühm
Kuraatorid: Liisa Kaljula, Elnara Taidre
Näituse kujundus: Mari Kurismaa
Näituse graafiline disain: Mari Kaljuste
Raamatu graafiline disain: Tuuli Aule
Näituse töörühm: Richard Adang, Andres Amos, Vitali Belobrovtsev, Kärt Lend, Aleksandra Murre, Lisbet Evelin Niinepuu, Alar Nurkse, Maarja Paesalu, Margit Pajupuu, Kristina Papstel, Triin Raag, Renita Raudsepp, Kaidi Saavan, Laura Tahk, Allan Talu, Peeter Talvistu, Uve Untera, Helen Volber
Täname näitusele teoseid laenanud kollektsionääre ja institutsioone:
Soosteri perekonna kogu, Tartu Kunstimuuseum, Hiiumaa Muuseumid, Kunstiühing Pallas, Mihhail Aivazov ja Eva Vassilevskaja, Mart Erik, Valdek Kaurit, Tiit Lanenbek, Mart Lepp, Enn Lillemets, Heiki Mölder, perekond Niinepuu, Sven Pertens, Paul Petratškov, Frida Anna Pihlak, Mati Polli, Indrek Raudne, Tiiu Relve, Svea Sildmäe, Viljar Suits, Ilja Sundelevitš, Eva Veinberg
Toetajad
Näituse ja raamatu valmimist on toetanud SA Sooster Foundation, Tallinna Kaubamaja, Akzo Nobel, Restoran Ülo, Tenno Pent Sooster, Margarita Sooster, Tõnis Pohla, Margus Linnamäe, Valdek Kaurit ja Mart Erik.
