Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.
Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia, või kui viibime aia lõõgastavas rahus.
Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.
See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata? Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.
Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.
Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.
Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.
Holger Loodus
Solveig Lill (1994) on omandanud bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis maalikunsti erialal ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti õppekaval (2020). Samuti on ta ennast täiendanud vahetusüliõpilasena Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Lill kõneleb läbi erinevate visuaalsete meediumite mikromaailmast, rõhutades selle kõige võõrama, ent füüsiliselt lähima looduse kihi võtmerolli kõiges meie tajutasandil toimuvas. Kujutluse vahendusel rakke ja kudesid ellu kutsudes avab Lill teise tee tollele füüsiliselt kättesaamatule skaalale. Lill on osalenud mitmetel näitustel Tallinnas, Tartus, Vilniuses ja Berliinis. Tema eelmine isiknäitus „Mikroobi kalleim mälestus“ leidis aset 2022. aastal Tartu Kunstimajas.
Olev Kuma (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini ja maali erialad ning täiendanud ennast Läti ja Slovakia kunstiakadeemiates. Kuma praktika keskne huviobjekt on nägemise ja alateadvuse vahelised seosed, teda paeluvad värvi ja ruumi suhted ning inimese arenguloo ja reaalsuse olemuse salajased tahud. Tema „Piirideta aia“ raames esitletud looming on mõtteline jätk eelmisel aastal toimunud isiknäitusele „Ülekanne“. Kuma on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Austrias ja Inglismaal.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
