Silver Vahtre näitus „Elu tuba” Endla Sammassaalis hõlmab tervikuna sarja „Elu tuba”, millele lisaks saab näha kahte triptühhonit „Iseolemine” ja „Nähtamatu ruum”.
Disaineriharidusega Silver Vahtre tuli meie kunstiellu 1970ndate lõpus fotokollaažidega, olid need siis vormistatud graafiliste lehtede või plakatina. Nii neis kui ka “Elu toa” seerias käsitleb ta omal ajal päevakajalisi teemasid eelkõige ruumi, selle mõju tähenduse kaudu.
Silver Vahtre teoste maailm on asetatud piiritletud ruumi, olgu see siis arhitektuuri, teatrilava või isegi kodu mõttes. Ruumilisust on ta ise rõhutanud ka väljapanekute pealkirjades nagu näiteks „Nähtamatu ruum” (koos Ignar Fjukiga Tallinna Linnagaleriis 2010. aastal) või „Tantsud arhitektuuriga” (psühhedeelne interaktsioon Tallinna Kunstihoones 2014. aastal koos Tüüri ja Fjukiga) või praegune „Elu tuba”. Kuid ruumiline piiritletus on vägagi tinglik, sest ka kõige isiklikumasse ruumi on ta tekitanud infoküllase kiiksuga maailma, selle kirju tegelaskond koos neid ümbritseva asjade maailmaga viib vaataja korraga minevikku ja olevikku, neis võib hoomata isegi vihjeid tuleviku kohta.
Pole ka ime, et Silver Vahtre vabakunsti maailm, tema massikultuuri kuvanditest läbi imbunud omamütoloogia sarnaneb tohutule teatrilavale – theatrum mundi’ile, sest 1987. aastast peale on ta olnud seotud teatri- ja filmikujundustega, nende kõrval kujundanud näitusi, aga töötanud ka Tartu linnakunstniku ja Endla teatri peakunstnikuna.
“Elu tuba” võib tinglikult vaadelda kahel tasandil: subjektiivselt jutustatud maailma(lähi)ajalugu ja kunstniku enda lugu 1970ndatest praegusesse aega. Tuntud tegelaste ja kultuuriliste vihjetega üleküllastatud maailm algab Marxiga, jõuab XX ja XXI sajandi totalitaarsete režiimide juhtideni (Lenin, Hitler või Putin), kuid sealt ei puudu rohujuure aktivistid (Greta Thunberg) ning seal on oma koht ka Eestil, olgu siis poliitikute (Kersti Kaljulaid) või kultuuritegelaste (Lapin, Liivrand, Komissarova, Härm) näol. Kunstniku oma lugu sisaldab loomulikult teda ennast oma naise ja lapsega oma toas, seltskonda töötoa uksel, ateljeed. Oma ajaloo ruumiline jaotus põrkab kokku ajalise arenguga, noore mehe särtsakus asendub keskealise mõtlikkuse ja kõrvalt vaataja hoiakuga.
Mõlema tasandi ühendavaks lüliks, projekti võtmeks, aga ka inspiratsiooniks on pildist pilti korduv pop-kunsti isa Richard Hamiltoni kõige kuulsama teose „Mis teeb tänapäeva kodu nii eriliseks, nii veetlevaks” reproduktsioon. Ehk maailmateatrile omane kriitilis-irooniline aspekt, Silver Vahtre puhul kindlasti ka enesekriitlis-irooniline aspekt.
Kunstiteadlane Harry Liivrand on Vahtre maailmateatri juures rõhutanud nii infokontsentratsiooni ehk siis eetilist aspekti, tõejärgse aja võimatust otsustada, mis on hea või halb, tõene või väär; aga ka esteetilist rõõmu väärtustavat kunstnikuhoiakut. Silver Vahtrest kui tõelisest esteedist kõneleb ka viis, kuidas ta on digitaalselt töödeldud fotomontaaži vormistanud: metallplaat ei ole vaid vastupidav alusmaterjal, hõbedase tausta nüansirikkusega on ta suutnud ületada massikultuuri ühetaolisuse ja lameduse, vääristada nii tuntud tegelased kui ka nende klišeeliku väljaastumise. Silver Vahtre maailm on elamist väärt. Reet Varblane
Silver Vahtre (sündinud 13. märtsil 1953 Tartus) on eesti kunstnik, kes on tegutsenud peamiselt teatri- ja filmikunstnikuna.Vahtre on lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tööstuskunsti eriala (1977) . Aastatel 1976–1990 töötas Silver Vahtre kunstnikuna kunstikombinaadis Ars. Aastatel 1991–1994 oli ta Tartu linnakunstnik ja 2004–2011 Pärnu teatri Endla peakunstnik. 1991. aastast on ta ühtlasi kujundusfirma Kyna juhataja. Aastatel 1989–1990 õpetas ta graafikat ja kompositsiooni Soomes Lahti Disainiinstituudis, 1990–2000 Eesti Kunstiakadeemia moekunsti osakonnas, 2003 ja 2005 Tartu Kõrgema Kunstikooli arvutigraafika- ja mööbliosakonnas. 2013. aastast õpetab Vahtre lavakujundust ja planeerimist Tartu Kunstikoolis.
Vahtre on loonud arvukalt lavakujundusi Eesti teatritele, kujundanud filme (“Karu süda”, 2001; “Detsembrikuumus”, 2008) ja illustreerinud raamatuid. Isikunäitustel on ta esinenud ka teatriplakatite ja graafikaga. Silver Vahtre on Eesti Kunstnike Liidu (1984), Eesti Kujundusgraafikute Liidu (1993), Eesti Teatriliidu ja Lavastuskunstnike Liidu (1997) ning Eesti Borgese Seltsi liige.
Näitus jääb avatuks kuni 1. aprillini 2023
