„Näitusel toetun valgusele – heledusele, päikesele, kõrvetavale võimule, footonite puudutusele, et aidata mul rääkida lugu Baltimaade alade hetkeseisundist. Räägin sellest, mida tähendab siin üles kasvada, olles suure murrangu, näilise vabaduse esimesed lapsed. Sellest, kus sulavad ja hägustuvad kokku kõrvulukustavalt vaiksed eredused – invasioonihirm, päikesesoojad mälestused tuleviku unelmatest, progress, rahvusetunne ning selle autopoees – kapitalistlik unistus ja kommunistlik unistus.
Selle pärandi taustal küsin, kuidas haakida valgus lahti surmavalt abstraheerivast vägivallast, mis sündis valgustusajastul ja on elujõuline tänaseni (Denise Ferreira da Silva)?
Kas laulu puudutus saab murda silmipõletava, luunivalutava valguse ainitist kõrvetavat pilku?
Kas mäletad, kui sulgesid silmad soojas pärastlõunapäikeses, ja miski polnud võimatu?
Kas mäletad valgust, mis on nõnda ere, et hävitab kõik ebaselgused, pooltoonid?
Kelle vägivald, kelle armastus?
Kellele kuulub valgus?”
Neljakanaline ruumiline (ambisonic) heliinstallatsioon loob atmosfäärilise helimaastiku ja kannab kuulaja tekstimonoloogide abil erinevatesse paikadesse üle Baltimaade – Iru Soojuselektrijaam, Šiualiai linn ja seda ümbritsev maastik (Baltimaade suurima NATO baasi asupaik) Leedus ning Riia Lennujaama kaudu Zaporozhye Tuumaelektrijaam Ukrainas. Samuti postapokalüptilisse (või post-impeeriumi langemise?) kuumavast valgusest ja minevikust painatud maailma Praha lähistel, mille on loonud kirjanik Missouri Williams oma esikromaanis „Doloriad” (2021).
Näituse aegruumi liigendavad ja võimendavad performatiivsed sekkumised Karolina Januleviciutelt (Leedu) ning Weronika Zalewskalt (Poola) ning Sille Kima live heliperformance. Mõlemad külaliskunstnikud jagavad nõukogudejärgse aja kogemust ning sünnikuupäeva 90ndate alguses.
Näitus on proloog Sille Kima tuleval aastal valmivale projektile “Brilliance” („Helevalgus”), mis kätkeb endas kunstnikufilmi ning tekstipõhist uurimisprojekti Ida-Euroopa meeleseisundist ning selle seostest globaalse ekstraktivismi (nii inimressurss, tööjõud kui loodusvarad) ning neoliberalistliku maailma ennasttootva perifeerialoomega, mis ühendab paiku üle maailma.
Karolina Januleviciute „Rõivas, mis vajab päikest” on kogemuslik spekulatsioon, mis avab (rõiva)kiu olemuslikku vajadust võtta vastu päikesevalgust ning energiat. Kiud on kasvanud, see on korjatud, kraasitud, kedratud, kootud ja õmmeldud rõivaks, mis hoiab endas päikese soojust. Pakutud teos on osaliselt essee ning osaliselt käsitsi loodud rõivas. Mõlemad voldivad lahti ajastustepikkuse pildi õues rippuvast pesust, mis kannab endas vajadust tselluloosipõhistest kiududest loodud rõivaste järele ning – puudutades puuvilla koloniaalajalugu – hoiab ruumi mälestusele praeguseks välja surnud linakasvatusest Baltimaades.
Weronika Zalewska „puuvili oli aia avalikul poolel” on skulpturaalne ja multimeediainstallatsioon, mis adresseerib mullareostuse probleeme nii relvakonfliktide kui instensiivse põllumajanduse kontekstis. Installatsioon räägib samuti kujutlusvõime taasloomeprotsessidest ning majanduse, väärtuse, vahetuse ja kogukonna mõistetele alternatiivsete tähenduste arendamisest. Kasutades risoome, seemneid, leitud esemeid, videot ning virnade viisi nõukogudeaegse entsüklopeedia köiteid, näitab kunstnik naha (nii inimese kui ka enam-kui-inimese (more-than-human) lähedust globaalsetele rõhuvatele süsteemidele.
Külaskunstnike sekkumised ning Sille Kima heliperformace toimuvad 8. juuli õhtul algusega kell 18.00. Sekkumised jäävad avalikuks näituse lõpuni.
SIlle Kima on kunstnik ning liikuja kehas, tajus ja helis, kes jagab oma aega Berliini ja Los Angelese vahel. Tema heli- ja videoinstallatsioonid juurduvad heli taktiilsusesse ning vaatlevad piiride seadmise ja lahustamise vahelist mängu nii lähisuhetes kui võimustruktuurides.
Ühtlasi teeb ta “Silly love songs” nime all muusikat ekpluatatiivse maailma loodud armastuse grammatikatest ning veab Kreenholm Plants aiaresidentuuri Narva Kuntiresidentuuri juures.
Karolina Januleviciute on Leedu kunstnik ja rõivadisainer, kes elab Stockholmis. Keskendudes rõivale kui subjektile, tegeleb ta Läänemere regiooni identiteedi, mäluloome ja rõivastuse uurimisega – kuidas rõivad on põimitud biograafiatesse.
Ta jutustab lugusid värvide, materiaalsuse ning rõivastumise sensoorse naudingu abil. Tema loomingus on rõivas subjekt ning materiaalne referent teemadevõrgustikus, mis hõlmab moodi kui kollektiivset fenomeni, loomise poeetikat ning elu maa peal. Eriline tähelepanu on ta praktikas praeguse momendi põletavatele küsimustele ning kogukondlikule heaolule feministlikust perspektiivist.
Weronika Zalewska on transmeedia kunstnik, luuletaja ning Dutch Art Institute’i tudeng, kes elab Varssavis. Ta on huvitatud keeleloomest rohkem-kui-inimese jaoks ning uurib liikidevahelist põimumist, biopoliitikat ning alternatiivseid tulevikke. Ta on tihedas koostöös Bc Smirna Sihtasutuse ning Office for Postartistic Services. Ta on HER Docs Filmifestivali ning Zacheta riiklikus galeriis toimuva etenduskunstide programmi “The Discomfort of Evening” kaaskuraator . Sel suvel võtab ta osa Vilniuse Etenduskunstide Biennaalist ning Poola kunsti Orosko Keskuse Trienaalist, vaadeldes maa delekoniseerimist, post-soveti harjumusloomet ning teadmisteloomet rohujuuretasandil.
Galerist: Mari Škerin
Tehniline tugi ja installatsioon: Lauri Kütt, Silver Marge
Graafiline disain: Ann Pajuväli
Täname: Arjuna Neuman, Stephen McEvoy, Urmo Teekivi (Tartu Kunstimaja), Indrek Grigor (Tartmus), Madis Eiche (Võru Kannel)
Näitust toetavad: Võru linn, Eesti Kultuurkapital
https://www.facebook.com/kanalgalerii/
https://www.instagram.com/kanalgalerii/
Kanal galerii
Liiva 11a, Võru, 65609
E–R 12–17 L 12–15
mariskerin@gmail.com
+372 53449447
