Läänemeres on tööstuslikus põllumajanduses kasutatavate nitraatide vette lekkimise tulemusena tekkinud maailma suurim surnud tsoon. Mürgised veeõitsengud on nähtavad ka kosmosest, kuid vee alt vaadates on nad imenud elu välja loomulikest keskkondadest. Eksponeeritud teosed kasutavad käsitsi tehtud vetikapaberit, mille tulemusena on Tallinna lahtedest eemaldatud tilluke osa sellest reostusest. Tulemuseks on pildid, mis kujutavad kas sureva sukelduja hallutsinatsioone või siis lihtsalt mere praegust olukorda.
Kunstnik lisab: „Loomismeetodite muutmine, nagu seda on ka näiteks puude asemel nitraatreostuse tulemist paberi tegemine, on vaid üks tuhandetest sammudest, mida ühiskond peab astuma, et kohanduda meie uue reaalsusega. Kui meie lapselapselapselapsed peaksid kunagi maapinna kõrvale rullima ja meie põlvkonnast alles jäänud fossiile uurima, tuleks meil jätta neile sõnum, et soovisime neile kinkida planeedi, mis on parem, kui meile pärandatud probleemidekängar.“
Sarah Epping (s 1990) on Eestis elav ja töötav ameerika graafik ning maalikunstnik, kes on õppinud Wrocławi Kunstiakadeemias (MA ja PhD). Tema doktoritöö ,,Narcosis” on suuresti inspireeritud Eesti kunstist ja loodusest. Sarah töödes kohtuvad looduslikud motiivid geomeetriliste kujundite ning huvitavate tehniliste lahendustega. Sarah teoseid on nii muuseumide kollektsioonides kui erakogudes, millest nimekaimad on Hiina Graafikamuuseum Guanlinis ja Kaasaegse Kunsti Muuseum Wrocławis Poolas.
