Jānis Kupčs Piedziedājumi [Refräänid]
Jānis Kupčs (1969) tegutseb kahes loomingulises valdkonnas, mis nõuavad protseduurilist uurimist ja sageli ühelt projektilt teisele liikumist – keraamikas ja maalikunstis. Jānis Kupčsil on Tallinnaga eriline side, sest just siin on ta lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna. Kunstnik omandas magistrikraadi Alekejs Naumovsi ja Kaspars Zariņši juhendamisel Läti Kunstiakadeemias. Seetõttu on tähendusrikas ka tema loomingu esitlemine Aleksejs Naumovsi maalide kõrval, jagades sama ruumi ja aega. Alates 2000. aastast on Jānis Kupčs loonud üle 17 isikunäituse; mille pealkirjad viitavad poeetilisele ja postmodernistlikule tundlikkusele. Kunstniku tähelepanuväärsemad maalinäitused on toimunud Stockholmis (Rootsis), Mark Rothko kunstikeskuses (Läti) ja galeriis MĀKSLA XO (Läti).Kuigi Jānis Kupčsi maali juured on reaalismis, sisaldab see siiski teatud abstraktsioonitaset ning rõhutab maalitehnikate rolli ja maali materiaalsust. Tema loomingus kerkivad esile ühismotiivid, mis sarnanevad korduvate teemadega ballaadidele. Näiteks sarjas Kuģu vēderi (Laevade kõhud) võib märgata veeliinimärke, samas kui sarja Zudušo ciemu meklējumos (Kadunud külasid otsides) kergelt kumerad jooned tekitavad kuvandi vanast võsastunud külast. Kadrioru galerii pakub publikule maale mõnest Kupčsi olulisemast projektist – Papīra kuģīša jaunā dzīve (Paberpaadi uus elu), Zudušos ciemus meklējot (Kaotatud külade otsingul), Savā nodabā (Tema klassis) ja Cietsirdīgās romances [Julmad romansid]. Sarja sidususe loomiseks on ta kasutanud retsitatiivset lähenemist – kajastades iga maaliseeria kõige olulisemat suureformaadilist osa ja luues läbi näituse ühenduslõngadena väiksemamõõtmelisi teoseid. Kasutades ära galerii ainulaadset ruumi, loovad maalid liikumise galerii korrustele sarnaselt ühtlustuvatele hääletele kooris, esitamaks polüfoonilist kompositsiooni.
Aleksejs Naumovs. Toponüümid
See võib olla ükskõik mis. Kogemata unustatud müts, meelega unustatud taskurätik, liiva või merre torgatud lipp. Maja särav värv. Kohamärk. Midagi, mille külge klammerdub süda või silm. Kunstniku toponüümid on kosmilise mastaabiga, nad ei saa sattuda tavalistesse kategooriatesse, sest selgub, et on ka hüdronüüme, urbanonüüme, oronüüme jne. Igaüks neist tähistab geograafilist kohta – veehoidlat, linna, mäge. Maalikunstnik Aleksejs Naumovi toponüümid on tema maastikud – nähtud Prantsusmaal, Itaalias, Ameerikas või Lätis, Pardaugavas. Kadrioru galerii näitusel välja pandud toponüümid on kooskõlas nii rõõmsa meeleolu kui ka hoone arhitektuuriga. Aleksejs Naumovs on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia monumentaalmaali osakonna professor Indulis Zarinsi juhendamisel ja loomingulise aspirantuuri professor Eduards Kalninsi töökojas. Ta on Pariisis maalikunsti õppides olnud Prantsuse valitsuse stipendiaat. Aastatel 2007–2017 oli Aleksejs Läti Kunstiakadeemia rektor, kus ta praegu töötab professorina. Peamiselt maalib ta maastikke nii Lätis kui välismaal. Teda nimetatakse sageli suurimaks kaasaegseks Läti pleenirmaalijaks. Näitustel osaleb ta alates 1977. aastast.Aleksejs töötab järjepidevalt maastikužanris, aga ka raamatugraafikas, koostöös kirjastusega “Liels un Mazs” ning pälvis tänavu riikliku filmiauhinna “Lielais Kristaps” debüütfilmi, animafilmi “Law of the Heart” eest, koostöös režissöör Roze Stiebraga.
