Kuidas saakski „Ülemlaul“ olla ilma inimeseks olemise helget poolt puudutamata, on see ju üks kaunimaid armastusest kõnelevaid piiblitekste? Ega saagi. Mis sest, et meie aeg lisab õrnadele tunnetele oma kuuma ja külma ennustamatut vaheldumist ning meie laulude laulud ei pääse tumedusest.
Aastal 1941 sündinud ja alates seitsmekümnendatest rohkeid rahvusvahelisi tunnustusi pälvinud Raul Meel teadvustas end kunstnikuna 1960. aastate lõpust ning on sestpeale tegutsenud nii pildi kui ka sõna, nii etendus- kui ka ruumikunstnikuna. Kunstihoone näitusel on Meelelt kaks nn „konkreetset luulet“ esindavat pildirida: sõnapiltide valik „Saalomoni laulude laulust“ ja Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagist“ välja nopitud sunnitöölaagrite loetelu sisaldav teos „Они наши. Молитвы“ („Nemad meie. Palved“).
Aastal 1990 Oświęcimis sündinud ja Katowice kunstiakadeemias maalikunsti erialal lõpetanud Krzysztof Piętka obsessiivne jäägitus holokausti teemaga tegelemisel on võrreldav Raul Meele peatumatu loomevõimega. Krzysztofi maalid, mida iseloomustavad lakoonilised, enamasti selgepiirilised vormid ja erksad värvid, pulbitsevad nii intensiivselt, et meenutavad elava liha ja vere õõvastavat tuksumist.
„Mitte ainult Gulagis ei tehtud kurja. Kogu häda ja kannatus ja lunastus on meie, meie, meie …“ kirjutab Gulagi-sarja saatesõnas Raul Meel. Krzystof Piętka kindla käega maalitud, aga ärevusest kantud sõnum on isiklik ja jõuline ning ütleb sisuliselt sama, et koht, kus ma elan, mäletab jubedusi ja julmust, aga on sellegipoolest mu kodu.
Hea ja kurja, kauni ja koleda, õudust ja ülevust tekitava koos ning sageli läbipõimununa kulgevale eksistentsile, mida mõlemad kunstnikud – Raul Meel ja Krzysztof Piętka – nende omavahelise vanuse, tunnustatuse ja kunsti tegemise viisi erinevustest hoolimata käsitlevad, ehitubki näituse „Ülemlaul“ sisuline telg.
Näituse kujundas Anu Vahtra.
Näitus „Ülemlaul“ on Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avatud 9. märtsist 19. maini 2024.
