Eduard Wiiralti tegevus kunstnikuna on Tartu ja Tartu Kunstimuuseumi jaoks olulise tähtsusega. Lõpetas ju oma eluajal rahvusvahelise tuntuse pälvinud graafik 1924. aastal Tartus tegutsenud Pallase kunstikooli esimese lennu ning oli üks eredamaid näiteid toonase õppeasutuse ning laiemalt Eesti kunsti rahvusvahelises eduloos. Värske vilistlasena õpetas Wiiralt veel põgusalt Pallases, ent suundus juba 1926. aastal elama ja töötama Pariisi. Näitus „Randevuu Nellyga“ tutvustabki Komulaineni kogu põhjal Wiiralti üht eluetappi Prantsusmaal ning esitlemisele tuleb meisterliku graafika kõrval palju just selliseid kordumatuid teoseid nagu joonistused ja monotüüpiad, mida tiražeerida pole võimalik ja seega varem siin muuseumis näidatud ei ole.
Komulaineni kollektsiooni põhiosa koosneb 2002. aastal Pariisi oksjonilt soetatud terviklikust komplektist, kuhu kuulub Wiiralti loomingut Strasbourg’is veedetud aastatest 1931—1933. Kokku 58 originaalteose seas on palju unikaalseid akti- ja figuurijoonistusi, portreesid, visandeid ning joonistustesari „Pühakud“. Tõenäoliselt on see kollektsioon kuulunud kunstnikule, kollektsionäärile, muusikule ja poeedile Nelly Stulzile, kelle kutsel Wiiralt Strasbourg’is viibis. Hiljem on Komulainen oma kogu sihipäraselt täiendanud peamiselt Wiiralti loominguga perioodist 1926—1939, mil kunstnik elas Prantsusmaal.
Tartmus on viimasel ajal üha enam panustanud erakogudesse kuuluvate teoste kaardistamisse ja eksponeerimisse. Aastal 2019 leidis aset kahest väljapanekust koosnev projekt „Pallaslased Eesti kodudes“, mille raames kuraatorid külastasid ligi 50 kodu, saades üliolulist arhiivmaterjali ja teadmisi seni tundmatutest teostest. Aasta varem eksponeerisime läbi kahe korruse valikut Enn Kunila rikkalikust kollektsioonist. On oluline, et ka publikuni jõuaks see osa väärtuslikku Eesti kunstiloomingut, mis kuulub erakollektsioonidesse ja mida muuseumid igapäevaselt näidata ei saa. Komulaineni kogu on Eestis esitletud küll ka varem, näiteks 2006. aastal Adamson-Ericu muuseumis, 2010. aastal Pärnus ja 2018. aastal Kuressaares, ent Wiiralti jaoks nii olulisse Tartusse jõuab see tänavu esimest korda.
Juhani Komulaineni kogu on varem põhjalikult uurinud ja analüüsinud kunstiajaloolane Mai Levin. Ka käesolev näitus on suuresti üles ehitatud just tema kogutud teadmistele nii selle kogu kui ka Wiiralti kohta laiemalt.
Näituse kuraatorid: Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu
Koordinaator: Kristlyn Liier
Graafiline kujundus: Katrin Nõu
Töögrupp: Richard Adang, Nele Ambos, Indrek Grigor, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Julia Polujanenkova, Anti Saar, Peeter Talvistu, Kristo Tamm, Ago Teedema, Urmo Teekivi, Jaana Vasama
Täname: Tuglase Selts, Eesti Kultuurkapital, Juhani Komulainen, Mai Levin
