„Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul”
13. märts – 26. aprill 2026
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt, Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Erle Nemvalts, Marion Laev
„Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul” toob kokku moekunstnikud, kelle loomingus muutub rõivas ühenduspunktiks keha ja ümbritseva keskkonna, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel. Näitus käsitleb moodi väljendusviisina, mis kannab endas loodusest, müütidest ja isiklikust kogemusest lähtuvaid kihte.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mäluruumi sümbol. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood ja uskumused. Nii on sellest kujunenud tervik, kus pinnavormid, müüdid ja inimelu kuuluvad samasse tähendusruumi.
Geograaf Yi-Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu — suhet, mis ei piirdu visuaalse tajuga, vaid kujuneb emotsioonide, mälestuste ja kehalise kogemise kaudu. Näitus uurib Lõuna-Eesti kuppelmaastikku paigatunde kaudu, mis on inspireerinud eri põlvkondade kunstnikke looma sellest keskkonnast lähtuvaid vorme ja kujundeid. Rõivad ei ole moeloojate jaoks pelgalt dekoratiivsed objektid, vaid emotsionaalsed ruumid, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ümbrusega.
Näitusel osalevate kunstnike loomingus on loodus muundunud visuaalseks keeleks: kaarteks, voltideks, pingestatud pindadeks ja kihilisteks tekstuurideks. Teoste skulpturaalsed lõiked ja voolavad drapeeringud loovad uusi pinnastruktuure, kus tekstiilid ladestuvad nagu pinnasekihid — sammal, muda, muld ja vesi. Peened siidid ja rasked villad, käsitsi kootud kangad ning taaskasutatud materjalid loovad dialoogi keha ja maa vahel.
Vilve Undi teostes avaldub aeglane ja ajatu rütm, milles etnograafilised mustrid ja traditsioonilised motiivid toimivad kultuurilise mälu kandjatena. Kai Saar näeb rõivast kui arhitektuuri inimkehal, ühendades geomeetrilise selguse pehmete pindade liikumisega. Triinu Pungitsa ja Karl-Christoph Rebase lopsakas kujundikeel loob liikumisele reageerivaid reljeefe, samal ajal kui Marit Ilisoni töödes väljendub villa ja vaikuse kaudu vajadus soojuse ja puhkamise järele.
Anu Samarüütli looming põimib oma uutes teostes isiklikud lood looduse rütmiga. Liina Viira ühendab traditsioonilise kudumistehnika kaasaegse siluetiga, luues kujundeid, mis näivad kasvavat otse pinnasest. Kirill Safonovi elegantsed lõiked õhkavad naiselikku veenvust ja voolavust.
Noorem põlvkond — Karl Joonas Alamaa, Lisette Sivard ja Mairo Seire — käsitleb maastikku narratiivse struktuurina, kus tegelastena osalevad nii folkloor, fantaasia, materjalitundlikkus kui ka mängulisus. Sandra Luksi rõivad keskenduvad ainestiku ümbertõlgendamisele ja eksperimenteerimisele. Tema tööde lähtepunktiks on taaskasutatud kangad, eriti denim, mida ta lagundab, punub ja kujundab uuteks motiivideks.
