Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival — esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Viis aastat tagasi sündis Kunstisuve egiidi all uus ja rahvusvahelisema haardega näitusesari “Naine&Naine” ning “Mees&Mees”. Kuraatorite Marian ja Jan Leo Grau ideeks oli tuua suvise kuurortlinna keha- ja rannakultuse ning legendaarse aktinäituse kõrvale ka näituseformaat, mis pakuks aktikunstist laiemat haaret ning erinevaid vaatepunkte sooküsimustele. “Mees&Mees” ja “Naine&Naine” on läbi aastate püüdnud kõneleda mehe- ja naise positsioonidest kaasaegses ühiskonnas. Tänavused näitused kõnnivad kumbki väga erinevatel radadel. “Mees ja Mees” avab pilgu kaasaegsesse Hispaania ja prantsuse fotokunsti, millega astuvad dialoogi kahe kohaliku kunstniku – Peeter Alliku ja Valdek Lauri teosed. “Naine&Naine” aga heidab seekord pilgu minevikku ning toob vaatajani valiku 1970ndate-1980ndate aastate Eesti naiskunstnike loomingust.
“NAINE&NAINE”: Fragmente nõukogude perioodi naiskunstnike loomingust”
Osalevad kunstnikud: Aime Kuulbusch, Malle Leis, Silvi Liiva, Kaisa Puustak, Evi Tihemets, Aili Vint, Mare Vint, Marje Üksine
Kuraator: Marian Grau
Stalinismijärgseid kümnendeid võib Eesti kunstimaastikul vaadelda ühest küljest kui keeldude ja nõudmiste ajastut, teisalt aga üht olulisemat ja murrangulisemat kunstikeele uuenemise aega. Näituse fookus on peamiselt suunatud 1970ndatele ja 1980ndatele aastatele, kus siinset kultuurimaailma on tõlgendatud ka kui liberaalsema ja vabameelsema “Nõukogude läänena”. Naiskunstnike osakaal oli tol ajal tähelepanuväärselt suur ning seetõttu on ka nende panust kunstidiskursuste muutmisse raske alahinnata.
Nendel kümnenditel uuenes kogu kujutav kunst ja realismile orienteeritud reeglid mängiti ümber nii maalikunstis, graafikas kui ka skulptuuris. Kuigi näitusel osalevad kunstnikud omandasid hariduse okupatsiooniajal, kõneleb nende looming Moskvast dikteeritud ametliku kunsti nõuetest hoopis teist keelt.
Segati erinevaid graafikavõtteid, varasemasse süngesse monokromaatilisse maailma lisandusid värvid ning vabamad ja ekspressiivsemad jooned. Maalikunstis segunes hipiajastu rõõmus entusiasm läänest imbunud moodsate võtetega – katsetati abstraktsemat maalimislaadi ja varasemad arusaamad kompositsioonist said täiesti uue tähenduse.
Näitust võib vaadelda ka kui katset tuua tähelepanu unustatud kümnenditele ning kunstiklassikasse raiutud pärlite kõrval võib (taas)avastada mitmeid teoseid, mida pole laiemale publikule tutvustatud. Mare Vindi (Mänd) 1960ndate lõpu loomingu hulgast leiab näiteks psühhedeelsed maalid, mis jäid hiljem graafikuna ajalukku läinud kunstniku üheks põnevamaks ja erandlikumaks seeriaks. Neid täiendavad varajased graafilised lehed 1970ndatest, mis kujutavad suletud süsteemidele omaseid elemente – müüre, aedu, piirdeid. Malle Leisi varased kollaažid, akvarellid ja serigraafiad kujutavad popilikus võtmes nii linna-kui loodusmaastikke, aga ka inimesi ja objekte. Leisi kunstile veidi ootamatuna võib leida varasest loomingust ka poliitilisi viiteid. Evi Tihemetsa loomingust on esindatud nii tema melanhoolsem ja karmim stiil, aga ka rõõmsam ja popilikum poolus, mis läbi kümnendite käisid käsikäes. Väga mitmekülgse kunstnikuna võis Tihemets kujutada absatraktseid värvilitosid, ammutades inspiratsiooni fantaasiamaailmast ja kirjandusest, aga samuti peegelda trööstituid Ida-Virumaa tööstusmaastikke.
Geomeetriaga mängivaid tööstus- ja linnamastikke võib kohata ka paljudel Kaisa Puustaku graafilistel lehtedel, kus realistlik käsitluslaad on saanud eksperimentaalse ja vabama ilme. Ka Marje Üksine on 1970ndatel loonud julgeid graafikaseeriaid, kus segunevad erinevad tehnikad ja milles näeme graafika liikumist abstraksema vormi suunas.
Silvi Liiva 1970ndate looming seab teoste keskpunkti inimese ja tema sisemaailma ning tema varast loomingut on palju seostatud alateadvuse ja inimese emotsionaalsete süvakihtide lahtiharutamisega.
Ajastu üheks kõnekaks märgiks on veel Aili Vindi peaaegu abstraktsuseni stiliseeritud ja Aime Kuulbuschi skuptuuri vormitud naisaktid. Peale jäika stalimismiperioodi leidis akt kui žanr kunstisaalides taas koha, kuid Moskva pilkude eest tuli seda siiski varjata ka järgnevatel kümnenditel.
Näituseid toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus
