Kirke Kirikall tegeleb intuitiivse heegeldamisega, luues seeläbi oma hinge kuju. Caroliina Ladva mõtiskleb, mis on allpool astumisi ja kus on nähtamatud rajad. Ülle Järv uurib loovuse pärssimist ja erinevaid faktoreid, mis seda põhjustavad. Mets on vaese mehe kasukas – Liisa Hanvere küsib, mis saab siis, kui see kasukas on väga hõredaks kulunud. Renate Eensalu pöörab tähelepanu oma emotsioonide märkamisele ja väärtustamisele. Karl Olaf Kolla teejuhiks on pühapaigad ning ühe vaiba retk läbi nende. Eliise Järve teema on hingega soojalt kaitstud ja alati ühe muutumatu pilguga vaadeldav jumalatrooni ümbrus. Grete Maruste seob omavahel heli ja materjali interaktiivses installatsioonis.
Publikuprogrammina korraldavad tudengid ühise intuitiivse heegeldamise töötoa galeriis Pallas 3. detsembril kell 13-16, juhendatud näituse autorite poolt. Eelregistreerimise link: https://forms.gle/HrVZEfo2fMf2HHwt8
Kirke Kirikall (2001) keskendub loometöös värvile, inimolendi ilule ja emotsionaalsetele seisunditele – inimesele, kui tunnete loojale, kogejale ja väljendajale. Värvi ja abstraktse vormikeele abil avab ta inimese sisemaailma. Autori lemmiktehnikateks on kujunenud heegeldamine ja kudumine.
Caroliina Ladva (1997) töötab igapäevaste teemadega, lubades end inspireerida materjalidel, mustritel, faktuuridel ja tekstuuridel. Caroliina loomingut iseloomustab vormipõhine ja eksperimenteeriv lähenemine tekstiilidele ja rõivastele, kes analüüsib riietumisviise nii visuaal-esteetilisel, funktsionaalsel kui ka jätkusuutlikkuse tasandil.
Ülle Järv (1982) lahkab teostes peamiselt ühiskonna valupunkte ning arutleb inimeseks olemise ja inimeseks jäämise teemadel. Tema töödesse on sageli sisse toodud dramaatilisi efekte, balansseerides nii vaataja taluvuse piirialadel. Järv töötab vormi- ja struktuurimuutustega, kõrvutades vastandlikke materjale ning mängides valguse ja varju vahelise sümbioosiga.
Liisa Hanvere (1992) keskendub oma töös materjalide taktiilsetele ja visuaalsetele omadustele, materjali, keskkonna ja inimkeha suhestumisele. Loomingus tegeleb ta peamiselt kohataju küsimustega, kasutades materjalipõhiseid ja jutustavaid elemente. Liisat paeluvad füüsiline kogemus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu piiritlemine. Hanvere värvivalik on nüansipeen, tundlike gradatsioonidega, valdavalt naturaalsetes toonides.
Renate Eensalu (1998) eksperimenteerib oma loomingus erinevate tehnikate ja võtetega, pannes end pidevalt proovile. Tema mitmekülgsed teosed on suuresti inspireeritud sisetundest ja emotsioonidest ning ka loodusest. Autor soovib tähelepanu pöörata ümbritsevale keskkonnale, suunates märkama kõige lihtsamate detailide ilu. Tema tööde taga võivad tihtipeale olla peidetud lood, kus vaatajale on jäetud tõlgendamisruumi.
Karl Olaf Kolla (1998) keskendub inimloomuse ühisele joonele, milleks on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kandunud ja maha surutud tunnetus. Loomingus peegeldab ta unustatud hetki ja emotsioone minevikust, kasutades taaskasutust, kollaaži- ja trükitehnikaid.
Eliise Järve (2000) loob, olles pidevas esteetilisuse laines. Järve kasutab sisemaailma eksponeerimiseks geomeetria sõnastikke. Tihtipeale jõuavad täppistööna valminud graafilised kujutised publiku ette tekstiili- või moekunsti esemetena. Kunstnik töötab emotsiooni ja geomeetria kokkupuutepunktidega.
Grete Maruste (1999) käsitleb üldinimlikke teemasid ja läheneb moele erinevate nurkade alt. Ta kombineerib teostes mitmesuguseid väljendusvahendeid, nii tekstiilijääke, leidmaterjale kui ka heli. Kuidas vähendada distantsi materjali, sellest valmistatud riideeseme ja inimese vahel, on tema tööde keskmeks.
Kunstnikud tänavad juhendajat Maryliis Teinfeldt-Grins.
