Kunstnik on pöördunud tagasi fotograafia algusaegade tehnikate juurde, osaledes paratamatult vanas võitluses fotograafia õiguse eest olla kõrgkunsti meedium – olla graafika, olla maaliline. Selleks tuleb fotomeediumi vahetu dokumentaalsus ja kujutise teravus ületada. Tema trükid tõestavad, et reportaaž võib muutuda pastoraaliks niipea, kui fotolt kaob teravus.
Maidla lähtub oma töödes põhimõttest, et fotograafia on alati tahtnud saada jooneks. Foto, olgu see siis hõbedasoolade või pikslite kogum, tuleb venitada joonte rägastikuks. Võib-olla ongi see alateadlik kinnisidee põhjuseks, miks tema töödes korduvad oksarägastikud ja unarusse jäänud tagahoovid – paigad, kust on kadunud hoolsa peremehe mõõdetud sirgjoonelisus, kus taimestik voolab vabalt ja hooned hargnevad orgaaniliselt.
Ove Maidla (s. 1959) on vabakutseline kunstnik ja fotograaf, kes on varem pikalt töötanud pressifotograafi ja operaatorina. Tema broomõlitehnikas teostatud fotode valik on ilmunud autorikogumikus Broomõlitrükid. Koos Enriko Talvistuga on ta olnud mitme Tartu linnaruumi dokumenteeriva albumi kaasautor. Ove Maidla on osalenud paarikümnel personaalnäitustel, võitnud mitmeid auhindu nii fotokunstniku kui pressifotograafina. Tartu Kunstimajas on Maidla varem esinenud näitusega „Fotogravüürid” (2015) ning linoollõiketehnikas graafikanäitusega „Mõtete sünni viimse jonni kevadel” (2020).
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
