Ove Büttner (21. veebruar 1959 Tallinn – 3. november 2021) astus aktiivselt Eesti kunstiellu 1986. aastal (debüüt 1986. aasta noortenäitusel) ehk enne ERKI (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) lõpetamist 1989. aastal, tehes seda üheaegselt võimsa uusekspressionismi lainega Eesti maalikunstis. Ove Büttneri laseeriv maalilooming toimis silmatorkavalt peenetundelisena toonase uusmetsiku noormaali taustal.
Ove Büttneri restauraatori taust oli asjaolu, mis andis talle loometehnilises mõttes eakaaslastega võrreldes tähelepanuväärse erisuse. Büttner lähtus Madalmaade maalitraditsiooni tundmisest ja taotlusest tuua omalt poolt kaasaega nii klassikaline tehnoloogia kui maailmakäsitlus: Ove Büttneri maalid peegeldavad autori sügavalt mitmekihilist, ka mütoloogilist ehk teatud mõttes kosmilist maailmavaadet. Kunstniku pilk on otsekui pööratud minevikku ehk kunstide, väärtuste ja arusaamade kuldaega ning autori ajaarvestus näib seadvat esikohale müüti ignoreerides tavapärast kronoloogiat ning ajakajaliste tõekspidamiste üksühest väljapaiskamist.
Vappu Thurlow on kirjutanud: „Büttnerit huvitab värvide müstiline laeng ja see, kuidas nad mõjuvad inimese psüühikale, ja mitte puhtal kujul, vaid käe liikumisest tekkinud voolavuses, kogu oma rikkuses.“ (Eesti Ekspress, 2005, 14.09)
Näeme ülevaatenäitusel autori ideede väljendust toetavate tehniliste arenduste ja muutumiste loogikat. Märkame aastate lõikes toimuvat dünaamikat: maalifaktuuride muutumist õhulisest mahuliseks; kihilise maalivõttestiku kinnistumist kontseptuaalseteks – ühtaegu nii avaldavateks kui varjavateks värvipõhisteks suurkompositsioonideks ning maalipindade edasist abstrahheerumist puäntillistlikeks, kosmilisteks, algosakeste tantsu edasiandvateks pannoodeks. Näeme autori erakordse koloriiditaju ja abstraktse, pea musikaalse komponeerimisoskuse väljendusvõimaluste rakendamist läbi kogu loometöö.
Näitus pakub võimaluse tutvuda Eesti kaasaegse maali ühe silmapaistva suurkuju loominguga, vaadelda ülevaadet kunstniku elutööst ning mõtiskleda teoste üle nii üksikult kui üldiselt.
Kuraator: Tiiu Rebane (Eesti Maalikunstnike Liit)
Ove Büttner: „Restaureerides haaran kõiki klassikalisi maalitehnikaid, kuid maastiku ja figuratiivkompositsiooni maalimisel jään pointillistiks. Portree- ja aktižanr ei ole pointi mõju all, seda tänu isiksusest õhkuvale liibidole ja magnetismile. Stiilivõtetelt suhteliselt erinevate piltide puhul on taotlused erinevad. Ühendab värviline alusmaal (kollakates, rohekates, punakates, pruunikates, või hallikates toonides), mis peab pildi üldkoloriiti „soojendama“.
/…/
Püüdlen valguse poole
Maalides maastikku, mis impressionistidel oli kanoniseeritud objekt, atmosfääri väreluse ja vibratsiooni all muutuvate värvide ja vormidega, kaldudes enam Signaci poole, püüdlen kogu aeg valguse (Päikese) valgustusjõudu edasi andma. Mind huvitab maalida lõuendile kogu valgus. Valgus teeb värvitoonid elavaks, joonistab välja kontuurid ja mitmekesistab vorme. Nagu Signac, taotlen harmoonilisimat, valgusküllaseimat ja värvirikkaimat tulemust. Seurat’ printsiipe järgides segan ainult puhtaid värve valgega, et saavutada värvide optilise segunemise printsiip prismas. Kasutan kümneid ja kümneid eri nüansse. Nii saabub värvipuhtus, värskus ja valgustusjõuline kiirgus. Olen tihti kogenud, et pilt on hommikul teine kui õhtuhämaruses. Õhtuvidevikus võib ihutoon violetselt kiirgama hakata, kui on maalitud intensiivrohelisele foonile. Värvide vastandamine ja täiendamine annavad tohutu meeleolujõu ja samas miski ei karga näkku nagu potisiniseks võõbatud sein.“
(Õhtuleht, 1996, 14.06)
