„Le Bordel Synthetique” puudutab ühte põletavamat teemat posthumanismi suunas – mitmed katkestused ja sündmused on fundamentaalselt muutmas inimese positsiooni looduse ja maailma suhtes – liikuvas kaasaegses maailmas. Näituse üheks algtõukeks on 2017. aastal turule tulnud ja seejärel võidukäiku alustanud tehismõistusega hüperrealistlikud seksirobotid (seksbotid). Alates 2018. aastast on Jürgenson sekspositiivse feministi ja naisena seksuaalsuse, romantiliste suhete ning tehisintellekti motiive oma loomingus järjekindlalt kasutanud. Kunstniku olulisemaid inspiratsiooniallikaid on olnud legendaarse feministliku autori Nancy Friday raamatud nii naiste kui ka meeste seksuaalsusest ja seksuaalsetest fantaasiatest, nagu „My Secret Garden“ (1973) ja „Men in Love“ (1980). Ka praeguse näituse keskne kujund teoses „Emma salaaed“ on Friday raamatut lugev tehisintellektiga seksbot Emma Friday tekstidega tapeedi taustal. Publikul on võimalik nukuga vestelda, et tema tehislikku ja iseenda inimlikku intelligentsust testida ning selfisid teha.
Kuigi näituse üks teema on seksuaalsuse kaubastumine, on kunstniku huvikeskmes pigem naudingu ja erootiliste fantaasiate motiiv ning kõigi võrdne õigus seksuaalsusele olenemata soost, vanusest ja füüsilistest eripäradest. Jürgenson ei loe moraali, vaid ärgitab mõtlema nii näitusel esitatud kui ka sellega kaasnevate küsimuste üle: kas me naudime, kuidas me naudime ja mida me naudime? Näituse kuraatori Anders Härmi sõnul võiks Jürgensoni projekti vaadelda ka Kunstihoone suvise suurnäituse „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“ tähelepanuväärse jätkuprojektina. „Näitus ärgitab esitama olulisi küsimusi inimeste ja asjade, inimeste ja masinate suhete kohta ajal, mida üha selgemalt võib nimetada posthumanistlikuks ning mis selgelt osutab, et nii inimese staatus (antropotseen ja muud hädad) kui ka inimsuse mõiste üldse on võib-olla enim muutumas pärast renessansiga alanud humanismi, individualismi ja kapitalismi võidukäiku,“ ütleb Härm.
Olga Jürgenson on interdistsiplinaarne kunstnik, kes elab ja töötab Cambridge’is Suurbritannias, kuid tegutseb rahvusvaheliselt. Pärast Jõhvi kunstikooli ja Peterburi Ilya Repini Kunstiakadeemia lõpetamist on ta osalenud mitmel olulisel rahvusvahelisel kunstiüritustel. Ta on pälvinud auhindu ja stipendiume, 2011. aastal oli ta esitatud ka Kandinsky auhinnale (Moskva, Venemaa). Ta on eksponeerinud oma töid nii 56. Veneetsia biennaali kui ka Manifesta 10 raames Peterburis, osalenud Liverpooli, Moskva ja Uurali biennaalidel. Ta kureeris 57. Veneetsia biennaalil Mauritiuse paviljoni. Aastatel 2015–2017 nõustas Londoni Puškini maja kunstiprogrammi. Tal on olnud isikunäitused Ermitaažis Peterburis, Cambridge’i ülikooli juures New Hall Art Collection’is ja Espronceda kunsti ja kultuuri instituudis Barcelonas.
Üheksakümnendatest on ta osalenud näitustel ka Eestis: Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tallinnas. Aastal 2008 oli koos Mare Trallaga näitus Tallinna Linnagaleriis ja 2009. aasta lõpul osales ta Anders Härmi kureeritud näitusel „Blue Collar Blues“ Tallinna Kunstihoones. Viimane Eestis toimunud isikunäitus „Peegeldudes Veneetsias“ oli 2018. aastal Vabaduse galeriis Tallinnas. Aastal 2019 osales ta ka Kumus videoskriiningute programmis „Forreignness III“.
Anders Härm (s 1977) on Tallinnas resideeruv kunstiteadlane ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kaasaegse kunsti lektor ning kunstiteaduse eriala kuraatorisuuna magistriõppe juht. Aastatel 2002–2012 töötas ta Tallinna Kunstihoone kuraatorina ja aastatel 2009–2015 juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM).
Täname järgmisi asutusi ja isikuid: Eesti Kultuurkapital, John Prime, BATs Collective, Marat Guelman, Alejandro Martín, Viktor Misiano, Jelena Popova, Alissa Prudnikova, Aleksandr Rõtov, Rachel Rits-Volloch, Jelena Sudakova, Kirill Svetljakov, Reet Varblane, Jelena Zaitseva.
